Tegelikult sai kogu asi alguse 19.-21.märtsil, mil algas meie koguduse Talvelaager "LÄBI MÜÜRI!" Tegelikult on täna juba 6. aprill, kuid miks alles nüüd kirjutan? Ma vajasin pistu aega, et kõike seedida ja analüüsida. Mõnes mõttes oli süüdi ka ajapuudus ;)
Juba ammu enne laagrit seadsin ma eesmärgi, mis pidi täituma. Sihikindla inimesena(või ma vähemalt arvan end seda olevat)ei jäta ma kunagi enne, kui olen oma eesmärgi saavutanud, nõudku see higi-, vere- või lihtsalt pisaraid. Selliseks on Tema mind loonud... Mis oli siis laagrisse mineku eesmärk? Meie viimati toimunud FOG-is, mis oli enne laagrit, rääkisin ma selgsõnaliselt,et saan keeled st Püha Vaimuga ristitud! Mõnes mõttes võib tunduda, et ma olen hull inimene... AGA MA USKUSIN SÕNADE VÄESSE!! Ma uskusin, et minu väljaräägitud sõnadel on vägi!!!
Saabus laagriõhtu. Ma avastasin end olukorrast, kus esimest korda elus olen kuskil üritusel JUMALA pärast! Tihti oli põhjus, miks kuskilt ürituselt osa võtsin just see, et sellel üritusel osalesin vinged ja sümpaatsed inimesed. Kuid seekord ei olnud ma laagrisse läinud lahedate inimeste pärast, VAID Jumala pärast!!
Laupäeva hommikul äkasin juma 5-6 paiku hommikul. Mitte äratuse peale, vaid tundsin enda sees, et nüüd on õige aeg ärgata. Ma teadsin, et 20.märts saab olema üks tähtis kuupäev minu elus! Alustasin oma päeva rõõmsa palvega: tänasin Teda eesoleva tähtsa päeva eest ning palusin Tal seda õnnistada! Lugesin Piiblit nagu tavaliselt ning vaatasin enda ees olevat klaverit, mille kõrval magasin! (Ma armastan klaverit!! Nii tahaks osata seda mängida!!!)
Õhtul, kui Järvakad tulid, tundsin end närvilisena. Ülistuse ajal avastasin, et ma ei suuda Jumalat kogu südamest ülistada. Mul pole kunagi varem ülistamisega probleeme olnud, kuid nüüd leidsin end olukorrast, kus midagi täiega kripeldas. Ma tormasin sõna otseses mõttes sealt eest minema (olin kõige ees). Ma olin šokeeritud! Ma ei mõistnud, milles on asi! Siis, kui Mairo rääkis, ei suutnud ma mitte midagi "haarata." Tema jutt jooksis täielikult mööda külgi maha! Meeletult kahju sellest, muidugi.
Kui tagasi tulin, istusin Marise kõrvale. Järsku rääkis Mairo Püha Vaimuga ristimisest. Käänasin kõrvad ja "keerasin volume'i juurde, et paremini kuuleksin." Järsku küsis ta küsimuse:"Kes tahab Püha Vaimuga ristitud saada, tulgu siia ette!" Kõigepealt ma ehmusin kuuldust ning niipea, kui olin toibunud, jooksin sinna ette! Miks? Sest ma olin seda nii kaua oodanud! Oodanud, et saan keeltes palvetada ja ülistada ja... Oh, kuidas ma neid keeli tahtsin!!
Kui ma seal sees seisin, siis kõigi( umbes 15 inimese) eest palvetati. Kui kord jõudis minu kätte ja Mairo ütles, et NÜÜD saad Sa PV-ga ristitud, tundsin enda sees vaid tühjust. Kui ma silmad avasin, siis õde mu kõrval ütles, et MA SAIN KEELED! Ma muutusin vääääga kurvaks, sest mina ei saanud!! Varsti tulid kõigi juurde inimesed, kes neid kallistasid. Mind kallistas Kadi ja Maris. Ma nutsin. TÄIEGA! Paljud arvasid, et sellepärast, et sain keeled. Aga see ei olnud nii(ma olin eelnev õhtu tunnistanud, et "kallid laagrilised, homme saan ma keeled")!!! Ma läksin meie (Renata, Maris, Kadi, Edita, Noomi, Tuuli, Marika, Erika) tuppa. Õnneks oli see tuba tühi.
Võtsin kopsud õhku täis ja hakkasin kõva häälega nutma... Küsisin: Jumal, miks Sa mind ilma jätsid? Miks Sa kõikidele teistele andsid, kuid minust mööda läksid?? Miks oled Sa mind hüljanud, Jumal? Miks? Ma pole ilmselt mitte kunagi veel niimoodi nutnud! Ma lihtsalt vappusin. Muudkui korrutasin: Jumal, miks? MIKS? MIKS? MIKS? Ma olin meeleheitel. Ma ei mõistnud, mis oli juhtunud. Ma nutsin nii kõvasti, et mul polnud enne magamaminekut meiki maha vaja võttagi: ma olin selle maha nutnud! Järsku tundsin, et minu sees kerkis esile üks sõna. Ma kuulsin seda enda sees, aga surusin seda väljaütlemata maha: EI, MA MÕTLEN SEDA ISE VÄLJA! Jätkus minu meeleheitlik nutt: Jumal, ma tegin kõik, mis Sa ütlesid. SINU pärast tulin ma siia laagrisse. SINU PÄRAST! Miks oled Sa mind maha jätnud? Mida ma veel pean tegema? Jumal, miks Sa oled mind maha jätnud?
Kuulsin samme. Keegi oli meie toa poole tulmas. Ronisin magamiskotti sisse ja pugesin peitu. Ma vappusin veel pisaraist. Varsti tulid paljud inimesed meie tuppa, nende hulgas Maily. Ta tuli minu juurde, ja küsis, et kas kõik on korras. Ütlesin, et "ei ole. Jumal jättis mu keeltest ilma." Maily palvetas minuga, kuid midagi ei juhtunud. Tundsin enda sees täielikku tühjustunnet. Kui olime palvetamise lõpetanud, küsis ta, et kas tunnen mingit sõna esile kerkimas? Ütlesin: "Ainult tühjus. Sees kajab. Maily, Sina pole selles süüdi. Isegi kui Gunnar minu eest praegu palvetaks, ei saaks ma keeli. Ma suuga tunnistan, et saan keeled, aga süda kahtlustab. See on põhjus miks ma ei saa keeli. Ma lähen õue..."
Kutsusin endaga kaasa ka Marise ja Kadi. Me mängisime lumes ja tundsin ikka seda sama sõna esile kerkimas. Ja siis, esimest korda ma ütlesin selle välja! Ja mina rumaluke, ei teadnudki, et Jumal oli keeled minu sisse juba enne Maily tulekut pannud! Ma pidin need vaid välja ütlema! Minu südamesse voolas rõõm! Ja järsku hüüdsin ma rõõmsalt: Ma sain keeled! Ma sain keeled!!! Kadi ja Maris kallistasid mind!
Nüüd olen ma oma keelt "juurde õppinud," ning mida rohkem ma seda räägin, seda pikemaks see fraas läheb! Ma armastan seda keelt! See on niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii ilus!!!! Alati, kui ma keeltes palvetan, muutun ma korrapealt nii rõõmsaks! Jumala armastus katab mind!
Kui me läheme kuskile, kas või kirikusse, Jumala pärast(mitte inimeste pärast), siis ei pea me MITTE KUNAGI kahetsema! Ma ei kahetsenud kordagi selle laagri jooskul, et sinna üldse läksin, sest minu sihik oli paigas, eesmärk õige. Ja kui meie sihik on paigas, siis võime saavutada selle, mida oleme tahtnud!
AITÄH SULLE, ARMAS JUMAL, KEELTE EEST!!!!
