Paljud ilmselt on pidanud tundma eksamihirmu. Hirm, mis paneb meid mõtlema, et me põrume ja kukume läbi. Kuid ma tahan, et Sa teaksid midagi: "Jumal on Sinuga igas Su olukorras!"
7. mai juhtus minuga pisike õnnetus kehalise kasvatuse tunnis. Mängisin korvpalli ja õnnetul kombel said mu parema käe nejanda sõrme liigesed tugevalt kahjutada. Med-õde soovitas mul minna traumapunkti, kuid selle mõtte otsustasin maha matta. Ema siiski viis mu õhtul kell 23 Rakvere Tarumapunkti, kus mul diagnoositigi liigeste kahjustus. Sõrm pandi lahasesse. Patsiendikaardile oli kirjutatud: ´Kahjustuste ravimiseks vajab sõrm puhkust. Mulle tähendas see 1 nädalat kirjutamiskeeldu.
10.mai-14.mai oli minu jaoks üks piinarikas aeg. Kirjutada ma ei tohtinud ning mõtlesin juba hirmuga, et kas eksami ajaks saan lahasest ja kirjutamiskeelust lahti. Matemaatikatunnis tegime eksami kordamisülesandeid. Minu kahjuks on mul kirjutamismälu.. Paraku ei saanud ma mitte midagi läbi kirjutada. Eksamipäev lähenes hirmuäratava kiirusega...
14. mail möödus nädal kirjutamiskeelust. Oli parajasti kehalisetund, kui vihaga otsustasin lahase sõrme ümbert ära võtta. Nädalavahetus möödus raskelt- tegin järgi nädala materjali ja kirjutasin ümber konspektid. Aga eksam oli 17. mail! Pühapäev (16.mai) oli esimene päev mil´mu sõrm ei valutanud. Kell 9 hommikul tõusin üles ning hakkasime kartuleid maha panema. Siis läks traktor katki ning keevitada ei saanud, sest naabrimees oli metsaveotraktoriga liinid puruks sõitnud ning tublidel Eesti Energia meestel ei olnud võimalust kiirelt kohale tulla. Nii ootasime ja ootasime... Oh, kas unustasin midagi? Ah jaa- OOTASIME! Ma tundsin, et hakkan juba ärrituma, sest ei saanud eksamiks üldse õppida.Lõpuks, kell 15.30 sain hakata kordamisülesandeid tegema..
Tundsin end väsinuna. Ülesandeid teha ei viitsinud ja tundus ajaraiskamine. Otsustasin panna 5.10-ks äratuse ja vaadata mis saab...
Äratuskell helises. Kell oli 5:10 ja ajasin end püsti. Sees oli närv ja stress. Masendusemõtted ründasid ja tundsin end kurvana. Ma ei suutnud keskenduda- mõtlesin, et nüüd on kõik- ma kukun läbi!
Ma pole juba aastaid tundnud eksamihirmu, sest olen alati teadnud, et kui midagi läheb meelest, tuletab Jumal mulle meelde, kui olen kõik ära õppinud(9.klassi eksamiteks ma ei õppinud. Ma tundsin, et pean Piiblit lugema ehk siis rajama oma koda kaljule!)Kuid seekord olin ma närvis. Avasin oma Piibli lootes leida midagi, mille abil Jumal võiks mind rahustada. Siiski tundsin enese sees rahutust. Ma ei ole tavaliselt mitte kunagi ,ka suurima ürituse ajal (kus pean esinema), närvis, sest tean, et Jumal on minu poolt. Keda ma siis pean kartma, kui Jumal on minu poolt?? Kuid südames tundsin, et seekord jäi eksamiks õppimata laiskuse tõttu ja tundsin süüd Jumala ees. Ja see painas mind. Kartsin, et Jumal ei ole minu poolt. Tundsin oma südames, et Jumal kõnetas mind avama Roomlaste kirja 8. peatüki. Tegin seda. Mind vapustasid seal olevad kirjakohad!
Nt:
1) Ro.8:24;26-27 ütleb: "Sest me oleme päästetud lootuses. Ent lootus, mida nähakse, ei ole mingi lootus; sest mida keegi näeb, kuidas ta siis veel loodab? Aga samuti tuleb ka Vaim appi meie nõtrusele; sest me ei tea seda, mida paluda, nõnda nagu peaks, et Vaim ise palvetab meie eest väljendamatute ohkamistega. Aga südamete uurija teab, mis Vaimul on mõttes, et ta kooskõlas Jumalaga kostab pühade eest." See kirjakoht rääkis mulle minu lootusestusest olukorrast. Õnneks rääkis see sama kirjakoht, et mul on lootust, kui ma ainult Teda usaldan! Kui ma palvetan keeltes, siis ega ma ju aru saa, mida ma räägin, kuid JUMAL SAAB!
2)Ro. 8:31-36 sisestas minusse veelgi enam julgust, sest see kirjakoht tegi mulle selgeks, et ma ei ole väärt ka Igavest Elu ning elu Jumalaga, kuid Jumal siiski armastas ja oli armuline saates oma Poja minu eest surema. Nii et mul oli siiski lootust.
Bussijaama on mul 15 minuti tee. Terve tee olin palves: " Jumal. Tead, pean Sinuga aus olema. Ma olen olnud tegelikult laisk ka, et neid ülesandeid ei lahendanud. Ja ma tean, et ma ei ole head hinnet ära teeninud. Aga Isa, ma pole ka ära teeninud elu Sinuga. Ma pole teeninud ära Sinu armastust ja igavest elu! Aga siiski Sa armastasid mind ja andsid oma poja minu eest... Jumal, kui Sa tõesti ei leia muud põhjust, et mind aidata, siis tee seda siis vähemalt sellepärast, et Sa armastad mind. Jumal, vala minu peale oma armuvihm. Andesta, et olen laisk. Ma tunnistan seda. Ja tean, et ei ole ära teeninud "5.(olen viieline õpilane ja neli ON minu jaoks halb hinne :)." Isa, kui ma peaksin siiski "5" saama, olgu see Sinu suure armu ja armastuse kinnituseks. Aitäh, et Sa oled täna minuga seal eksamisaalis, et Sa istud minu kõrval. Aitäh, et Sa oled mulle toeks ja varustad mind tarkusega."
Kui sisenesin klassi, ei tohtinud me materjali veel viimast korda üle vaadata. Õpik kästi rangelt kinni panna, kott pingist kaugemale asetada. Palvetasin keeltes ja minu üle tuli imeline rahu. Ma ei olnud enam närvis. Kui võtsin enda kätte eksami, avastasin, et ülesanded on minu jaoks meeletult lihtsad, ka nn rasked ülesanded(tekstülesannetes ja trigonomeetriast ei jaga ma tuhkagi!) olid kerged!
Eksami tegemise ajal märkasin, et ühel tüdrukul oli raskusi ülesannete täitmisega. Ta oli närvis, nuuskas, nüheles pidevalt. Õnnistasin teda ja palusin, et Jumal talle tarkust annaks.
Eksamihinde sain teada kolmapäeval, 19.mail. Ja mis oli hindeks? 5! Ka see tüdruk, kelle eest eksami ajal palvetasin, sai 5!!
Paljud, kes seda lugu teaksid, võiksid öelda: "You were lucky!" Aga paraku neil ei ole õigus. "I wasn't lucky, I was blessed!"
Kui Sul on samuti närv sees enne esinemisi või eksameid, siis ÄRA KARDA! Jumal hoolitseb Sinu eest. Kui Sul on keeled, kasuta neid julgelt!
Õnnistan teid kõiki kirglikult!
