Pühapäeval, 8. august kell 1:20 avastasin end olukorrast, kus ei suutnud enam oma voodis magada. Mul polnud lihtsalt õhku! Läksin voodist välja- aken oli lahti. Hmm... Imelik... Miks õhku ei ole?- see oli küsimus mu peas! Krabasin oma 2 tekki(jah, ma magan 2 tekiga- mõni ime, miks mul palav oli, eks), paksema asetasin põrandale, viskasin padja teki ülaossa ja kobisin põrandale magama- see on nimelt ainus ravim unetusele. Vähemalt minu jaoks. Õhkukesem tekk peal, jäin magama..
Tegin oma silmad lahti- kell oli 7!!! Misasja?! Kuidas see võimalik on?! Püüdsin magama jääda, aga asjata... Selle asemel kummitas mind nädal tagasi kirjutatud laul, millele ma polnud korralikku refrääni veel mõelnud.. Mõtlesin välja siis refrääni korraliku viisiga... Püüdsin silmad uuesti kinni panna... Lootusetus... Kell oli juba 8!! Hmm.. Kell 10:30 saan üle pika aja kirikusse minna PÜHAPÄEVAL, mõtlesin.. Jesssssss!
Kirikus tulid mulle rõõmsate nägudega Silja, Mariliis ja Aveli! Silja... Hah, lastelaagris sai niiiiiiiiiiiiiii palju nalja koos temaga! UU, Janes! ja UUU James! kummitavad siiani peas :F
Pärast kirikut läksime Pihlakasse jäätisekokteili jooma ja ... sõime veel mingit imelikku kooki.. Mitte selles mõttes imelikku. Kui ma praegu mõtlen selle maitsele, siis... Ei, sellel ei olnud mingi biskviidipõhi, pigem oli selle tekstuur keeksine. Jah, ilmselt oligi! Põhjaks keeks, siis vahel oli mingine kreem, ilmselt midagi toorkohupiimaga segatud ja peal kirsid.. See ei olnud mu elu parim koogielamus AGA see oli üks parimaid ema-tütre momente mu elus!
Pärast kirikut oli plaanis ujuma minna. Koristasime kiirelt toad ära ja kell 19 startisime kodust.
Ujusime rahulikult, kuigi istusin ise enamik ajast kaldal.. Vesi oli mõnusalt soe.. Mitte nagu Vainupeal :D Nii kui varba otsa sisse panin, tõmbus too krampi.. :D Aga Võsul oli MÕNNA!
Järsku märkasin suuri ja tumedaid pilvi. Kuulsin võimsat kõuekärgatust ja mõtlesin õudusega: Meil on kodus kõik aknad lahti- kedagi ei ole kodus! Ja kõik elektroonikaseadmed on samuti pistikus! "EMA! EMA! ME PEAME KIIRESTI KOJU MINEMA, SIIT TULEB VÕIMAS ÄIKESETORM!" Kiirustasime kõik kaldale, sest tuul juba tõusis. Pakkisime asjad ja lootsime, et jõuame õigel ajal koju. Õigemini, me palvetasime, et jõuaksime!
Sõitsime keset teed, kui järsku ema auto kinni pidas. No ei olnud võimalik sõita. Padukas oli nii mega, et lihtsalt vastutulevate autode tuled pimestasid.. Nagu ka äike, mis meie peade kohal välkus siia ja sinna. Püüdsime sõita mõõdukal kiirusel, sest kes on Võsul käinud, teab, et teeäärsed on ümbritsetud tiheda metsaga ja teele oli kukkunud palju puid... Minu peast käisid läbi uudistevideolõigud majadest, kuhu äike sisse oli löönud... Mõtlesin õudusega, mida ma teeksin siis, kui mul ei oleks enam kodu. Kus ma elaksin? Kuhu ma läheksin? Aga teate, mllest mul kõige rohkem kahju oleks olnud? Ei riietest, toast, arvutitest, vaid... Minu Piiblist.. Olin selle ju niiiiii vaevaliselt saanud.. Mõtlesin, et kui peaksin sellest jälle ilma jääma... Välgunooled ikka sihtisid meeleheitlikult tormist räsituid puid. Ema oli niii vapper!
Järsku tegin ettepaneku palvetada keeltes.(Mittekristlastele nii palju, et nn "keeled" on üks Püha Vaimu annetest. "Keeled" on maa peal olev murrak, millest nt mina aru ei saa, aga ma oskan seda keelt rääkida. Keele on mõeldud Jumala ülistamiseks, aga ka palvetamiseks, kui nt emakeelsed sõnad otsa saavad. Mina palvetan keeltes siis, kui olen äravas olukorras ja ei oska midagi konkreetset palvetada).
Olime sõitnud Kihlevere mastist mööda, kui nägin taevas midagi imelikku. Seal, kus meie elasime, oli hele kaar. See nägi välja nagu Jumala käed oleksid katnud meie maja, ümber oli aga torm ja sähvisid välgunooled. Osad neist justkui jäid maa sisse kinni, surisesid vihaselt puude vahel..
Keerasime oma teeotsa sisse. See on see koht, kus lõppeb asfalttee ja algab 1.5 km kruusateed... Kogu ala oli täis suuri oksi ja pidime 30 km/tunnis sõitma,muidu... Heal juhul oleksime lõhkunud oma auto.. Sõitsime ärevate südametega. Ma ei tea, mida tundsid ema ja Renata, Romet ja Rebeka, aga mina värisesin. Ma usaldasin Jumalalt, aga on päris raske uskuda midagi head, kui näed ümberringi tormist laastatud maad... Majani oli veel 200 meetrit... Mets... Maja.. Uskumatu, midagi ei tossanud- MEIE MAJA EI LÄINUDKI PÕLEMAAA!! Läksime majja sisse... Vaatasime üle oma elektroonika... Kõik töötas! Ma küsisin endalt- mis toimub? Aga ma teadsin täpselt, mis oli juhtunud:
JUMAL OLI PÄÄSTNUD MEIE KODU!
Vaatan praegu tuba, kus ma istun... Jumal päästis mu kodu! Uskumatu! Ajalehed rääkisid sellest, kuidas torm süütas mitu maja ja viis katuseid minema mitmes paigas, murdis meeletus kogustes puid!
See oli kõige hullem äike, mida ma kogu oma elu jooksul olen näinud! Sellest hoolimata ei olnud Jumala jaoks mitte mingi probleem meie kodu kaitsta!
Aitäh Sulle Sinu ustuvuse eest, kallis Jumal ! ! !
