Koht: Tallinn
Aeg: 2013 märts - 2014 mai
Kui ma 2013/2014 õppeaastal liitusin Oleviste noorte visiooniga "Piibel 100ga läbi!", siis kõige enam jäi mulle aastasest Piibli lugemisest meelde Iiobi lootusrikas hüüe - "Sest MA TEAN, et mu Lunastaja elab, ja tema jääb viimsena põrmu peale seisma." Iiobi 19:25. Üldse on Iiobi lugu siiralt õpetlik - kui Sa oled kaotanud KÕIK, siis tuleb välja see, kes Sa tegelikult oled.
Ülesminek.
2013. aasta alguses alustasime koguduse meeskonnaga oma debüütplaadi salvestamist. See oli üks ütlemata tore ja õppimisrohke aeg. Olin sel ajal väga üllatunud, et mind valiti laulma sellel plaadil lausa 3 laulu ning üks mu omakirjutatud lugu läks samuti plaadile. Samas oli minus, küll vähe, aga olemas, see pool, kes TAHTIS veidike nina püsti ajada ja säärase suure soosingu tõttu ka uhkeks minna.
Kolinal kukkumine.
Nagu ikka - Jumal näeb, et uhkus hävitab meie isiksuse, hävitab meid - ja seetõttu Ta rakendab meetmeid meie muutmiseks. Enne, kui uhkus jõudis oma siirdeid mu südamesse ajada, saatis Jumal abi - küll sellise, mis mulle väga haiget tegi, kuid õpetas mind metsikult!
Nimelt, kui ma stuudios laulma pidin, ei olnud mul aimugi diktsioonist, toega (kääne: tugi-toe) laulmisest ja hääle puhtusest. Ma olin laulnud nii, nagu oskasin ja olin heaks arvanud. Kuid just nende ÜLIOLULISTE elementide puudumise tõttu palus salvestaja korduvalt mul samu fraase korduvalt uuesti ja uuesti laulda. See oli üsna alandav. Kui esimesed korrad olin ma stuudiosse minnes väga õnnelik, siis pärast esimest salvestust ei soovinud ma stuudiosse enam tagasi minna. Kuid loomulikult polnud sellest pääsu. Minu jaoks polnud kõige valusam see, et mul polnud suurepärast lauluhäält, vaid see, et ma tundsin ja ka nägin, et olin meie meeskonda (kes mind, kogenematut, usaldasid) alt vedanud. Ja vot see oli lõikavalt valus. Tundsin, et kulutasin asjatult meie stuudioaega ja... vedasin teisi alt.
Pärast plaadi valmimist (maikuus) oli vahel pikk suvi ja see oli üks valusamaid aegu mu elus. Tundsin siiralt, et ei taha laulmisega elu lõpuni tegeleda ja see väga muserdas mind. Kui plaat oli lõplikult valmis (novembris), siis kõik loomulikult kiitsid ja julgustasid mind, aga ma ei olnud kindel, kas nende kiitus ja julgustus oli siiras või soovisid nad mu elu varjamatut madalseisu leevendada. Jumal tegi mu südame väga-väga-väga alandlikuks. Kui varem olin lavale läinud laulma ilma igasuguste probleemideta ja lavanärvita, siis pärast plaadi salvestust ei kippunud ma lavale üldse ja kui seda siiski tegema pidin, olin eranditult ALATI kabuhirmus ja laulsin väga mustalt.
Ma ei hakka laskuma küll detailidesse, milliseks olin ma muutunud pärast plaadisalvestusprotsessi (pärast maikuud siis), aga seda ilmestab kõige enam ilmselt mu ema sõnad, milled ta lausus pärast seda, kui ma juuni alguses koju läksin: "Regiina, mis Sinuga juhtunud on? Sa oled tundmatuseni muutunud." Ja ma olingi. Ma ei vaadanud inimestele otsa. Ma ei julgenud. Olin täiesti lohutamatult kurb ja... Kõik, mis ma ütlesin, oli läbi imbunud kurjusest ja lootusetusest.
Jumal jääb viimasena põrrmu peale seisma. Vol 1
Mäletan, kuidas septembris (2013) hüüdsin Jumala poole ja anusin, et Ta tõmbaks mind välja. Võtsin kitarri ja väljendasin oma südameigatsust -korrates ikka ja jälle, et "Ma tean, et mu Lunastaja elab ja Tema jääb viimasena põrmu peale seisma." Just sellel õhtul kinkis Jumal mulle laulu "Iga hingetõmbega". Tegemist on südamepuistega Jumalale, kus ma selgelt väljendan teadmist, et Jumal muudab mind ja tõmbab mind sellest jamast välja. Mul on täitsa olemas salvestus sellest, millele on tehtud ka algeline seade tšello-ja kontrabass-tšello-vioola-1.viiul-2.viiulipartiidega + klaver ja kitarr, aga kuna ma pole professionaalne laulja, ei julge internetiavarustesse teistele kuulamiseks riputada. Me tegeleme Püha Müristusega hetkel bändiseade väljatöötamisega, küll saabub õige aeg ka Sulle kuulamiseks.
Kuid see laul oli vaid algus. 2014. aastal valiti mu laul "Rohkem kui Puusepp" üheks Piiblipäevade (PP) ülistuslauluks. Saan aeg-ajalt sõnumeid võõrastelt inimestelt, kes kirjutavad, kuidas nad selle laulu kaudu on saanud puudutatud ja Jumalale lähemale. See on huvitav, sest "Rohkem kui puusepp" pole ülistuslauluks kunagi mõeldud olnud, pigem on ta selline.. Õhutus-või tunnistuslaul. Mul on nii hea meel, et Jumal on selle laulu läbi saanud nii paljusid kõnetada. Täiesti uskumatu, et mõned noored üle Eesti kasutavad seda ülistuslauluna igal noortekal; ka kuulsin, et Türi Kristlikul konverentsil tegi mingi bänd seda lugu. Joonas Alvre ja tema PP meeskond on teinud sellest võrratu variandi:
Kunagi küsisin Jumalalt, et miks Ta on andnud mulle nii palju laule ja mis on üldse nende eesmärk, aga vot PP-st ja sellest, et mu laulu seal kasutatakse ülistamiseks - sellest poleks ma osanud isegi unistada.
Aga see ei jäänud Jumala viimaseks üllatuseks. Mis Ta veel tegi, sellest järgmises postituses. :)
Aeg: 2013 märts - 2014 mai
Kui ma 2013/2014 õppeaastal liitusin Oleviste noorte visiooniga "Piibel 100ga läbi!", siis kõige enam jäi mulle aastasest Piibli lugemisest meelde Iiobi lootusrikas hüüe - "Sest MA TEAN, et mu Lunastaja elab, ja tema jääb viimsena põrmu peale seisma." Iiobi 19:25. Üldse on Iiobi lugu siiralt õpetlik - kui Sa oled kaotanud KÕIK, siis tuleb välja see, kes Sa tegelikult oled.
Ülesminek.
2013. aasta alguses alustasime koguduse meeskonnaga oma debüütplaadi salvestamist. See oli üks ütlemata tore ja õppimisrohke aeg. Olin sel ajal väga üllatunud, et mind valiti laulma sellel plaadil lausa 3 laulu ning üks mu omakirjutatud lugu läks samuti plaadile. Samas oli minus, küll vähe, aga olemas, see pool, kes TAHTIS veidike nina püsti ajada ja säärase suure soosingu tõttu ka uhkeks minna.
Kolinal kukkumine.
Nagu ikka - Jumal näeb, et uhkus hävitab meie isiksuse, hävitab meid - ja seetõttu Ta rakendab meetmeid meie muutmiseks. Enne, kui uhkus jõudis oma siirdeid mu südamesse ajada, saatis Jumal abi - küll sellise, mis mulle väga haiget tegi, kuid õpetas mind metsikult!
Nimelt, kui ma stuudios laulma pidin, ei olnud mul aimugi diktsioonist, toega (kääne: tugi-toe) laulmisest ja hääle puhtusest. Ma olin laulnud nii, nagu oskasin ja olin heaks arvanud. Kuid just nende ÜLIOLULISTE elementide puudumise tõttu palus salvestaja korduvalt mul samu fraase korduvalt uuesti ja uuesti laulda. See oli üsna alandav. Kui esimesed korrad olin ma stuudiosse minnes väga õnnelik, siis pärast esimest salvestust ei soovinud ma stuudiosse enam tagasi minna. Kuid loomulikult polnud sellest pääsu. Minu jaoks polnud kõige valusam see, et mul polnud suurepärast lauluhäält, vaid see, et ma tundsin ja ka nägin, et olin meie meeskonda (kes mind, kogenematut, usaldasid) alt vedanud. Ja vot see oli lõikavalt valus. Tundsin, et kulutasin asjatult meie stuudioaega ja... vedasin teisi alt.
Pärast plaadi valmimist (maikuus) oli vahel pikk suvi ja see oli üks valusamaid aegu mu elus. Tundsin siiralt, et ei taha laulmisega elu lõpuni tegeleda ja see väga muserdas mind. Kui plaat oli lõplikult valmis (novembris), siis kõik loomulikult kiitsid ja julgustasid mind, aga ma ei olnud kindel, kas nende kiitus ja julgustus oli siiras või soovisid nad mu elu varjamatut madalseisu leevendada. Jumal tegi mu südame väga-väga-väga alandlikuks. Kui varem olin lavale läinud laulma ilma igasuguste probleemideta ja lavanärvita, siis pärast plaadi salvestust ei kippunud ma lavale üldse ja kui seda siiski tegema pidin, olin eranditult ALATI kabuhirmus ja laulsin väga mustalt.
Ma ei hakka laskuma küll detailidesse, milliseks olin ma muutunud pärast plaadisalvestusprotsessi (pärast maikuud siis), aga seda ilmestab kõige enam ilmselt mu ema sõnad, milled ta lausus pärast seda, kui ma juuni alguses koju läksin: "Regiina, mis Sinuga juhtunud on? Sa oled tundmatuseni muutunud." Ja ma olingi. Ma ei vaadanud inimestele otsa. Ma ei julgenud. Olin täiesti lohutamatult kurb ja... Kõik, mis ma ütlesin, oli läbi imbunud kurjusest ja lootusetusest.
Jumal jääb viimasena põrrmu peale seisma. Vol 1
Mäletan, kuidas septembris (2013) hüüdsin Jumala poole ja anusin, et Ta tõmbaks mind välja. Võtsin kitarri ja väljendasin oma südameigatsust -korrates ikka ja jälle, et "Ma tean, et mu Lunastaja elab ja Tema jääb viimasena põrmu peale seisma." Just sellel õhtul kinkis Jumal mulle laulu "Iga hingetõmbega". Tegemist on südamepuistega Jumalale, kus ma selgelt väljendan teadmist, et Jumal muudab mind ja tõmbab mind sellest jamast välja. Mul on täitsa olemas salvestus sellest, millele on tehtud ka algeline seade tšello-ja kontrabass-tšello-vioola-1.viiul-2.viiulipartiidega + klaver ja kitarr, aga kuna ma pole professionaalne laulja, ei julge internetiavarustesse teistele kuulamiseks riputada. Me tegeleme Püha Müristusega hetkel bändiseade väljatöötamisega, küll saabub õige aeg ka Sulle kuulamiseks.
Kuid see laul oli vaid algus. 2014. aastal valiti mu laul "Rohkem kui Puusepp" üheks Piiblipäevade (PP) ülistuslauluks. Saan aeg-ajalt sõnumeid võõrastelt inimestelt, kes kirjutavad, kuidas nad selle laulu kaudu on saanud puudutatud ja Jumalale lähemale. See on huvitav, sest "Rohkem kui puusepp" pole ülistuslauluks kunagi mõeldud olnud, pigem on ta selline.. Õhutus-või tunnistuslaul. Mul on nii hea meel, et Jumal on selle laulu läbi saanud nii paljusid kõnetada. Täiesti uskumatu, et mõned noored üle Eesti kasutavad seda ülistuslauluna igal noortekal; ka kuulsin, et Türi Kristlikul konverentsil tegi mingi bänd seda lugu. Joonas Alvre ja tema PP meeskond on teinud sellest võrratu variandi:
Kunagi küsisin Jumalalt, et miks Ta on andnud mulle nii palju laule ja mis on üldse nende eesmärk, aga vot PP-st ja sellest, et mu laulu seal kasutatakse ülistamiseks - sellest poleks ma osanud isegi unistada.
Aga see ei jäänud Jumala viimaseks üllatuseks. Mis Ta veel tegi, sellest järgmises postituses. :)
