Nii tormis KUI äikeses...

Kas Sa usud mind, kui ma ütlen, et Jumal võib päästa ka kõige hullemast olukorrast? Mina isiklikult olen seda alati uskunud, aga vahel ikka kipun seda unustama.

Pühapäeval, 8. august kell 1:20 avastasin end olukorrast, kus ei suutnud enam oma voodis magada. Mul polnud lihtsalt õhku! Läksin voodist välja- aken oli lahti. Hmm... Imelik... Miks õhku ei ole?- see oli küsimus mu peas! Krabasin oma 2 tekki(jah, ma magan 2 tekiga- mõni ime, miks mul palav oli, eks), paksema asetasin põrandale, viskasin padja teki ülaossa ja kobisin põrandale magama- see on nimelt ainus ravim unetusele. Vähemalt minu jaoks. Õhkukesem tekk peal, jäin magama..


Tegin oma silmad lahti- kell oli 7!!! Misasja?! Kuidas see võimalik on?! Püüdsin magama jääda, aga asjata... Selle asemel kummitas mind nädal tagasi kirjutatud laul, millele ma polnud korralikku refrääni veel mõelnud.. Mõtlesin välja siis refrääni korraliku viisiga... Püüdsin silmad uuesti kinni panna... Lootusetus... Kell oli juba 8!! Hmm.. Kell 10:30 saan üle pika aja kirikusse minna PÜHAPÄEVAL, mõtlesin.. Jesssssss!

Kirikus tulid mulle rõõmsate nägudega Silja, Mariliis ja Aveli! Silja... Hah, lastelaagris sai niiiiiiiiiiiiiii palju nalja koos temaga! UU, Janes! ja UUU James! kummitavad siiani peas :F

Pärast kirikut läksime Pihlakasse jäätisekokteili jooma ja ... sõime veel mingit imelikku kooki.. Mitte selles mõttes imelikku. Kui ma praegu mõtlen selle maitsele, siis... Ei, sellel ei olnud mingi biskviidipõhi, pigem oli selle tekstuur keeksine. Jah, ilmselt oligi! Põhjaks keeks, siis vahel oli mingine kreem, ilmselt midagi toorkohupiimaga segatud ja peal kirsid.. See ei olnud mu elu parim koogielamus AGA see oli üks parimaid ema-tütre momente mu elus!

Pärast kirikut oli plaanis ujuma minna. Koristasime kiirelt toad ära ja kell 19 startisime kodust.

Ujusime rahulikult, kuigi istusin ise enamik ajast kaldal.. Vesi oli mõnusalt soe.. Mitte nagu Vainupeal :D Nii kui varba otsa sisse panin, tõmbus too krampi.. :D Aga Võsul oli MÕNNA!


Järsku märkasin suuri ja tumedaid pilvi. Kuulsin võimsat kõuekärgatust ja mõtlesin õudusega: Meil on kodus kõik aknad lahti- kedagi ei ole kodus! Ja kõik elektroonikaseadmed on samuti pistikus! "EMA! EMA! ME PEAME KIIRESTI KOJU MINEMA, SIIT TULEB VÕIMAS ÄIKESETORM!" Kiirustasime kõik kaldale, sest tuul juba tõusis. Pakkisime asjad ja lootsime, et jõuame õigel ajal koju. Õigemini, me palvetasime, et jõuaksime!

Sõitsime keset teed, kui järsku ema auto kinni pidas. No ei olnud võimalik sõita. Padukas oli nii mega, et lihtsalt vastutulevate autode tuled pimestasid.. Nagu ka äike, mis meie peade kohal välkus siia ja sinna. Püüdsime sõita mõõdukal kiirusel, sest kes on Võsul käinud, teab, et teeäärsed on ümbritsetud tiheda metsaga ja teele oli kukkunud palju puid... Minu peast käisid läbi uudistevideolõigud majadest, kuhu äike sisse oli löönud... Mõtlesin õudusega, mida ma teeksin siis, kui mul ei oleks enam kodu. Kus ma elaksin? Kuhu ma läheksin? Aga teate, mllest mul kõige rohkem kahju oleks olnud? Ei riietest, toast, arvutitest, vaid... Minu Piiblist.. Olin selle ju niiiiii vaevaliselt saanud.. Mõtlesin, et kui peaksin sellest jälle ilma jääma... Välgunooled ikka sihtisid meeleheitlikult tormist räsituid puid. Ema oli niii vapper!

Järsku tegin ettepaneku palvetada keeltes.(Mittekristlastele nii palju, et nn "keeled" on üks Püha Vaimu annetest. "Keeled" on maa peal olev murrak, millest nt mina aru ei saa, aga ma oskan seda keelt rääkida. Keele on mõeldud Jumala ülistamiseks, aga ka palvetamiseks, kui nt emakeelsed sõnad otsa saavad. Mina palvetan keeltes siis, kui olen äravas olukorras ja ei oska midagi konkreetset palvetada).



Olime sõitnud Kihlevere mastist mööda, kui nägin taevas midagi imelikku. Seal, kus meie elasime, oli hele kaar. See nägi välja nagu Jumala käed oleksid katnud meie maja, ümber oli aga torm ja sähvisid välgunooled. Osad neist justkui jäid maa sisse kinni, surisesid vihaselt puude vahel..
Keerasime oma teeotsa sisse. See on see koht, kus lõppeb asfalttee ja algab 1.5 km kruusateed... Kogu ala oli täis suuri oksi ja pidime 30 km/tunnis sõitma,muidu... Heal juhul oleksime lõhkunud oma auto.. Sõitsime ärevate südametega. Ma ei tea, mida tundsid ema ja Renata, Romet ja Rebeka, aga mina värisesin. Ma usaldasin Jumalalt, aga on päris raske uskuda midagi head, kui näed ümberringi tormist laastatud maad... Majani oli veel 200 meetrit... Mets... Maja.. Uskumatu, midagi ei tossanud- MEIE MAJA EI LÄINUDKI PÕLEMAAA!! Läksime majja sisse... Vaatasime üle oma elektroonika... Kõik töötas! Ma küsisin endalt- mis toimub? Aga ma teadsin täpselt, mis oli juhtunud:
JUMAL OLI PÄÄSTNUD MEIE KODU!

Vaatan praegu tuba, kus ma istun... Jumal päästis mu kodu! Uskumatu! Ajalehed rääkisid sellest, kuidas torm süütas mitu maja ja viis katuseid minema mitmes paigas, murdis meeletus kogustes puid!

See oli kõige hullem äike, mida ma kogu oma elu jooksul olen näinud! Sellest hoolimata ei olnud Jumala jaoks mitte mingi probleem meie kodu kaitsta!

Aitäh Sulle Sinu ustuvuse eest, kallis Jumal ! ! !

Oh õudust- EKSAM!

Paljud ilmselt on pidanud tundma eksamihirmu. Hirm, mis paneb meid mõtlema, et me põrume ja kukume läbi. Kuid ma tahan, et Sa teaksid midagi: "Jumal on Sinuga igas Su olukorras!"

7. mai juhtus minuga pisike õnnetus kehalise kasvatuse tunnis. Mängisin korvpalli ja õnnetul kombel said mu parema käe nejanda sõrme liigesed tugevalt kahjutada. Med-õde soovitas mul minna traumapunkti, kuid selle mõtte otsustasin maha matta. Ema siiski viis mu õhtul kell 23 Rakvere Tarumapunkti, kus mul diagnoositigi liigeste kahjustus. Sõrm pandi lahasesse. Patsiendikaardile oli kirjutatud: ´Kahjustuste ravimiseks vajab sõrm puhkust. Mulle tähendas see 1 nädalat kirjutamiskeeldu.

10.mai-14.mai oli minu jaoks üks piinarikas aeg. Kirjutada ma ei tohtinud ning mõtlesin juba hirmuga, et kas eksami ajaks saan lahasest ja kirjutamiskeelust lahti. Matemaatikatunnis tegime eksami kordamisülesandeid. Minu kahjuks on mul kirjutamismälu.. Paraku ei saanud ma mitte midagi läbi kirjutada. Eksamipäev lähenes hirmuäratava kiirusega...

14. mail möödus nädal kirjutamiskeelust. Oli parajasti kehalisetund, kui vihaga otsustasin lahase sõrme ümbert ära võtta. Nädalavahetus möödus raskelt- tegin järgi nädala materjali ja kirjutasin ümber konspektid. Aga eksam oli 17. mail! Pühapäev (16.mai) oli esimene päev mil´mu sõrm ei valutanud. Kell 9 hommikul tõusin üles ning hakkasime kartuleid maha panema. Siis läks traktor katki ning keevitada ei saanud, sest naabrimees oli metsaveotraktoriga liinid puruks sõitnud ning tublidel Eesti Energia meestel ei olnud võimalust kiirelt kohale tulla. Nii ootasime ja ootasime... Oh, kas unustasin midagi? Ah jaa- OOTASIME! Ma tundsin, et hakkan juba ärrituma, sest ei saanud eksamiks üldse õppida.Lõpuks, kell 15.30 sain hakata kordamisülesandeid tegema..


Tundsin end väsinuna. Ülesandeid teha ei viitsinud ja tundus ajaraiskamine. Otsustasin panna 5.10-ks äratuse ja vaadata mis saab...


Äratuskell helises. Kell oli 5:10 ja ajasin end püsti. Sees oli närv ja stress. Masendusemõtted ründasid ja tundsin end kurvana. Ma ei suutnud keskenduda- mõtlesin, et nüüd on kõik- ma kukun läbi!



Ma pole juba aastaid tundnud eksamihirmu, sest olen alati teadnud, et kui midagi läheb meelest, tuletab Jumal mulle meelde, kui olen kõik ära õppinud(9.klassi eksamiteks ma ei õppinud. Ma tundsin, et pean Piiblit lugema ehk siis rajama oma koda kaljule!)Kuid seekord olin ma närvis. Avasin oma Piibli lootes leida midagi, mille abil Jumal võiks mind rahustada. Siiski tundsin enese sees rahutust. Ma ei ole tavaliselt mitte kunagi ,ka suurima ürituse ajal (kus pean esinema), närvis, sest tean, et Jumal on minu poolt. Keda ma siis pean kartma, kui Jumal on minu poolt?? Kuid südames tundsin, et seekord jäi eksamiks õppimata laiskuse tõttu ja tundsin süüd Jumala ees. Ja see painas mind. Kartsin, et Jumal ei ole minu poolt. Tundsin oma südames, et Jumal kõnetas mind avama Roomlaste kirja 8. peatüki. Tegin seda. Mind vapustasid seal olevad kirjakohad!

Nt:
1) Ro.8:24;26-27 ütleb: "Sest me oleme päästetud lootuses. Ent lootus, mida nähakse, ei ole mingi lootus; sest mida keegi näeb, kuidas ta siis veel loodab? Aga samuti tuleb ka Vaim appi meie nõtrusele; sest me ei tea seda, mida paluda, nõnda nagu peaks, et Vaim ise palvetab meie eest väljendamatute ohkamistega. Aga südamete uurija teab, mis Vaimul on mõttes, et ta kooskõlas Jumalaga kostab pühade eest." See kirjakoht rääkis mulle minu lootusestusest olukorrast. Õnneks rääkis see sama kirjakoht, et mul on lootust, kui ma ainult Teda usaldan! Kui ma palvetan keeltes, siis ega ma ju aru saa, mida ma räägin, kuid JUMAL SAAB!

2)Ro. 8:31-36 sisestas minusse veelgi enam julgust, sest see kirjakoht tegi mulle selgeks, et ma ei ole väärt ka Igavest Elu ning elu Jumalaga, kuid Jumal siiski armastas ja oli armuline saates oma Poja minu eest surema. Nii et mul oli siiski lootust.



Bussijaama on mul 15 minuti tee. Terve tee olin palves: " Jumal. Tead, pean Sinuga aus olema. Ma olen olnud tegelikult laisk ka, et neid ülesandeid ei lahendanud. Ja ma tean, et ma ei ole head hinnet ära teeninud. Aga Isa, ma pole ka ära teeninud elu Sinuga. Ma pole teeninud ära Sinu armastust ja igavest elu! Aga siiski Sa armastasid mind ja andsid oma poja minu eest... Jumal, kui Sa tõesti ei leia muud põhjust, et mind aidata, siis tee seda siis vähemalt sellepärast, et Sa armastad mind. Jumal, vala minu peale oma armuvihm. Andesta, et olen laisk. Ma tunnistan seda. Ja tean, et ei ole ära teeninud "5.(olen viieline õpilane ja neli ON minu jaoks halb hinne :)." Isa, kui ma peaksin siiski "5" saama, olgu see Sinu suure armu ja armastuse kinnituseks. Aitäh, et Sa oled täna minuga seal eksamisaalis, et Sa istud minu kõrval. Aitäh, et Sa oled mulle toeks ja varustad mind tarkusega."

Kui sisenesin klassi, ei tohtinud me materjali veel viimast korda üle vaadata. Õpik kästi rangelt kinni panna, kott pingist kaugemale asetada. Palvetasin keeltes ja minu üle tuli imeline rahu. Ma ei olnud enam närvis. Kui võtsin enda kätte eksami, avastasin, et ülesanded on minu jaoks meeletult lihtsad, ka nn rasked ülesanded(tekstülesannetes ja trigonomeetriast ei jaga ma tuhkagi!) olid kerged!

Eksami tegemise ajal märkasin, et ühel tüdrukul oli raskusi ülesannete täitmisega. Ta oli närvis, nuuskas, nüheles pidevalt. Õnnistasin teda ja palusin, et Jumal talle tarkust annaks.



Eksamihinde sain teada kolmapäeval, 19.mail. Ja mis oli hindeks? 5! Ka see tüdruk, kelle eest eksami ajal palvetasin, sai 5!!

Paljud, kes seda lugu teaksid, võiksid öelda: "You were lucky!" Aga paraku neil ei ole õigus. "I wasn't lucky, I was blessed!"

Kui Sul on samuti närv sees enne esinemisi või eksameid, siis ÄRA KARDA! Jumal hoolitseb Sinu eest. Kui Sul on keeled, kasuta neid julgelt!

Õnnistan teid kõiki kirglikult!

Püha Vaimuga Ristimine!!! KEELED!!

Tegelikult sai kogu asi alguse 19.-21.märtsil, mil algas meie koguduse Talvelaager "LÄBI MÜÜRI!" Tegelikult on täna juba 6. aprill, kuid miks alles nüüd kirjutan? Ma vajasin pistu aega, et kõike seedida ja analüüsida. Mõnes mõttes oli süüdi ka ajapuudus ;)


Juba ammu enne laagrit seadsin ma eesmärgi, mis pidi täituma. Sihikindla inimesena(või ma vähemalt arvan end seda olevat)ei jäta ma kunagi enne, kui olen oma eesmärgi saavutanud, nõudku see higi-, vere- või lihtsalt pisaraid. Selliseks on Tema mind loonud... Mis oli siis laagrisse mineku eesmärk? Meie viimati toimunud FOG-is, mis oli enne laagrit, rääkisin ma selgsõnaliselt,et saan keeled st Püha Vaimuga ristitud! Mõnes mõttes võib tunduda, et ma olen hull inimene... AGA MA USKUSIN SÕNADE VÄESSE!! Ma uskusin, et minu väljaräägitud sõnadel on vägi!!!

Saabus laagriõhtu. Ma avastasin end olukorrast, kus esimest korda elus olen kuskil üritusel JUMALA pärast! Tihti oli põhjus, miks kuskilt ürituselt osa võtsin just see, et sellel üritusel osalesin vinged ja sümpaatsed inimesed. Kuid seekord ei olnud ma laagrisse läinud lahedate inimeste pärast, VAID Jumala pärast!!


Laupäeva hommikul äkasin juma 5-6 paiku hommikul. Mitte äratuse peale, vaid tundsin enda sees, et nüüd on õige aeg ärgata. Ma teadsin, et 20.märts saab olema üks tähtis kuupäev minu elus! Alustasin oma päeva rõõmsa palvega: tänasin Teda eesoleva tähtsa päeva eest ning palusin Tal seda õnnistada! Lugesin Piiblit nagu tavaliselt ning vaatasin enda ees olevat klaverit, mille kõrval magasin! (Ma armastan klaverit!! Nii tahaks osata seda mängida!!!)

Õhtul, kui Järvakad tulid, tundsin end närvilisena. Ülistuse ajal avastasin, et ma ei suuda Jumalat kogu südamest ülistada. Mul pole kunagi varem ülistamisega probleeme olnud, kuid nüüd leidsin end olukorrast, kus midagi täiega kripeldas. Ma tormasin sõna otseses mõttes sealt eest minema (olin kõige ees). Ma olin šokeeritud! Ma ei mõistnud, milles on asi! Siis, kui Mairo rääkis, ei suutnud ma mitte midagi "haarata." Tema jutt jooksis täielikult mööda külgi maha! Meeletult kahju sellest, muidugi.

Kui tagasi tulin, istusin Marise kõrvale. Järsku rääkis Mairo Püha Vaimuga ristimisest. Käänasin kõrvad ja "keerasin volume'i juurde, et paremini kuuleksin." Järsku küsis ta küsimuse:"Kes tahab Püha Vaimuga ristitud saada, tulgu siia ette!" Kõigepealt ma ehmusin kuuldust ning niipea, kui olin toibunud, jooksin sinna ette! Miks? Sest ma olin seda nii kaua oodanud! Oodanud, et saan keeltes palvetada ja ülistada ja... Oh, kuidas ma neid keeli tahtsin!!

Kui ma seal sees seisin, siis kõigi( umbes 15 inimese) eest palvetati. Kui kord jõudis minu kätte ja Mairo ütles, et NÜÜD saad Sa PV-ga ristitud, tundsin enda sees vaid tühjust. Kui ma silmad avasin, siis õde mu kõrval ütles, et MA SAIN KEELED! Ma muutusin vääääga kurvaks, sest mina ei saanud!! Varsti tulid kõigi juurde inimesed, kes neid kallistasid. Mind kallistas Kadi ja Maris. Ma nutsin. TÄIEGA! Paljud arvasid, et sellepärast, et sain keeled. Aga see ei olnud nii(ma olin eelnev õhtu tunnistanud, et "kallid laagrilised, homme saan ma keeled")!!! Ma läksin meie (Renata, Maris, Kadi, Edita, Noomi, Tuuli, Marika, Erika) tuppa. Õnneks oli see tuba tühi.



Võtsin kopsud õhku täis ja hakkasin kõva häälega nutma... Küsisin: Jumal, miks Sa mind ilma jätsid? Miks Sa kõikidele teistele andsid, kuid minust mööda läksid?? Miks oled Sa mind hüljanud, Jumal? Miks? Ma pole ilmselt mitte kunagi veel niimoodi nutnud! Ma lihtsalt vappusin. Muudkui korrutasin: Jumal, miks? MIKS? MIKS? MIKS? Ma olin meeleheitel. Ma ei mõistnud, mis oli juhtunud. Ma nutsin nii kõvasti, et mul polnud enne magamaminekut meiki maha vaja võttagi: ma olin selle maha nutnud! Järsku tundsin, et minu sees kerkis esile üks sõna. Ma kuulsin seda enda sees, aga surusin seda väljaütlemata maha: EI, MA MÕTLEN SEDA ISE VÄLJA! Jätkus minu meeleheitlik nutt: Jumal, ma tegin kõik, mis Sa ütlesid. SINU pärast tulin ma siia laagrisse. SINU PÄRAST! Miks oled Sa mind maha jätnud? Mida ma veel pean tegema? Jumal, miks Sa oled mind maha jätnud?

Kuulsin samme. Keegi oli meie toa poole tulmas. Ronisin magamiskotti sisse ja pugesin peitu. Ma vappusin veel pisaraist. Varsti tulid paljud inimesed meie tuppa, nende hulgas Maily. Ta tuli minu juurde, ja küsis, et kas kõik on korras. Ütlesin, et "ei ole. Jumal jättis mu keeltest ilma." Maily palvetas minuga, kuid midagi ei juhtunud. Tundsin enda sees täielikku tühjustunnet. Kui olime palvetamise lõpetanud, küsis ta, et kas tunnen mingit sõna esile kerkimas? Ütlesin: "Ainult tühjus. Sees kajab. Maily, Sina pole selles süüdi. Isegi kui Gunnar minu eest praegu palvetaks, ei saaks ma keeli. Ma suuga tunnistan, et saan keeled, aga süda kahtlustab. See on põhjus miks ma ei saa keeli. Ma lähen õue..."

Kutsusin endaga kaasa ka Marise ja Kadi. Me mängisime lumes ja tundsin ikka seda sama sõna esile kerkimas. Ja siis, esimest korda ma ütlesin selle välja! Ja mina rumaluke, ei teadnudki, et Jumal oli keeled minu sisse juba enne Maily tulekut pannud! Ma pidin need vaid välja ütlema! Minu südamesse voolas rõõm! Ja järsku hüüdsin ma rõõmsalt: Ma sain keeled! Ma sain keeled!!! Kadi ja Maris kallistasid mind!

Nüüd olen ma oma keelt "juurde õppinud," ning mida rohkem ma seda räägin, seda pikemaks see fraas läheb! Ma armastan seda keelt! See on niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii ilus!!!! Alati, kui ma keeltes palvetan, muutun ma korrapealt nii rõõmsaks! Jumala armastus katab mind!

Kui me läheme kuskile, kas või kirikusse, Jumala pärast(mitte inimeste pärast), siis ei pea me MITTE KUNAGI kahetsema! Ma ei kahetsenud kordagi selle laagri jooskul, et sinna üldse läksin, sest minu sihik oli paigas, eesmärk õige. Ja kui meie sihik on paigas, siis võime saavutada selle, mida oleme tahtnud!

AITÄH SULLE, ARMAS JUMAL, KEELTE EEST!!!!

Jumal tahab meile parimat! ALATI!

Kui ma sain 15, siis kinkisid mu onu ja onunaine mulle kullast kõrvarõngad merekarbikujulises karbis. Need olid ühed mu lemmikuimad kõrvarõngad, sest mu kõrvad tundsid puhkust konkreetselt nende kõrvarõngaste kandmise ajal.

Ühel päeval avastasin, et mu ehtekarbis oli vaid üks neist kõrvarõngastest. Üks oli kadunud! Alguses olin kurb, aga ei muretsenud eriti, sest ma ei uskunud, et see võiks täiesti kadunud olla. Panin oma kõrvarõnga isegi palves Jumala ette. Ise veel naersin, et miks peaks Jumal minu kõrvarõngaga tegelema, kui maailmas on inimesi, kellel on veel suuremaid probleeme kui minu kuldkõrvarõngas.

Päev möödus nagu tavaliseltki. Kõndisin mööda oma tuba ja järsku astusin millelegi. Tõrjusin selle jalaga eemale. Nii kordus see 2-3 korda, kuni lõpuks otsustasin vaadata, mis mu jalge alla kinni oli jäänud. Ja mida ma avastasin- MINU KULDKÕRVARÕNGAS!

Tahaksin Sulle öelda kahte asja, armas sõber. Esiteks, mitte ükski palve ei ole Jumala jaoks liiga tühine. Palveta julgesti, sest palve muudab 2 väga olulist asja: esiteks, palve viib Su kuradist kaugemale ning teiseks, palve toob Su Jumalale lähemale!

Teiseks, Jumal tahab Sulle alati parimat. Inimestena kipume me tihti mõtlema piiratult ja see on põhjus, miks me ei näe tervet plaani, mis Jumalal meiega on. Vahel ongi nii, et Jumal pakub meile midagi suurepärast, aga meie tõrjume selle tagasi.

Ema oli sellel päeval meie toa (elan õe ja vennaga ühes toas) tolmuimejaga üle käinud. Seda enam ma imestan, et tolmuimeja mu kõrvarõngast sisse ei tõmmanud ;)

"Taim" VS "Elu"

Paar kuud tagasi olin nii kurb- taim, mille mu vanaema mulle kinkis, suri ära. Närbus ja kuivas täiesti ära. Milline oli ta alguses? Häääääääästi lopsakas, ilusate suurte ja roosade õitega. Võrdlesin teda oma eluga. Varsti oli õisi aga palju vähem ning lõpuks jäigi temast vaid kuivanud pruun puistunud vars alles. See võis olla selle nädala alguses, kui avastasin, et puistunud varre kõrval kasvab piiiiiiisikene roheline taim. UUS taim. Ja mina kartsin, et mu lill suri ära.


Selle taime elu võrdlemine minu eluga polegi ehk nii vale. Meil kõigil on raskeid aegu: aeg millal me oleme lopsakad; aeg, millal me kasvame; aeg, millal saabub meie elus kõrb, ning me närbume. Kuid kui me hoiame Jumalast kinni ja enam ning enam otsime teda, võime peagi märgata, kuidas Jumal meie elu rikkalikult ja ülevoolavalt õnnistab.

Sõnadel on vägi!

Täna on olnud meeletult veider päev. Üleval olen olnud 38 tundi ja pole siiani silmatäidki maganud. Jah, veidi karm :D Ja miks? Ärge küsige :D Hihi ;)

Loen hetkel Yonggi Cho raamatut "Neljas dimensioon." Soovitan täiega lugeda. Kas Sa teadsid, et räägitud sõnal on loov jõud? Mina teadsin. Aga mitte kunagi ei mõelnud ma selle peale ega mõistnud selle tähendust.


Kas Sa teadsid, et kõnekeskus valitseb kogu närvisüsteemi üle? Sellise olulise avastuse tegid neuroloogid 1979. aastal. Aga kui lugeda Jaakobuse kirja kolmandat peatükki, siis näeme, et Jaakobus teadis seda juba 2000 aastat tagasi. Jaakobus ütleb selgelt, et see, kes suudab valitseda oma keelt, suudab valitseda ka kogu oma ülejäänud keha (2). Keel on väike liige, AGA võib talitseda kogu keha! Hämmastav, kas pole!?



Ma olen tavaliselt inimene, kes üritab kuuldut kohe oma ellu rakendada. Ja niisiis ma tahstin näha, mis minu külvatud sõnast kasvab.



Mu matriklis oli inglise keel. Ja see häiris mind. Miks? Inglise keel oli "4." Paljud ilmselt ütleksid, et "Regiina, ole õnnelik. Neli on ka hea hinne." Paraku mitte minu jaoks. Minu soov on õppida nii hästi, kui võimalik. Alati võtta kõigest maksimum ja teha oma parim. Ja ma ei leppinud sellega, et inglise keel, mis mul 4 aastat järjest "5" oli, nüüd peabki edaspidi "4" olema. Niisiis hakkasin ma rääkima oma sõpradele: " Teate, ma saan inglise keele 5!" Eks nad vaatasin mind pisut imelikult. Et ma olen pooletoobine, aga ma ei andnud alla!

Inglise keele tunnid: neli-nelja järel. Üks kolm. Mõni viis. Ega ma tegelikult end halvasti ei tundnud. Ma olin heas mõttes nii rumal, et ikka rääkisin, et inglise keele kursus tuleb ikkagi "5!"

24. veebruaril oli puhvetis tööl nagu tavaliselt. Üks mu paralleelklassi tüdruk tuli ja ostis juua ning solvas mind. Päris kõvasti. Ja ma tundsin, et ütlen talle kohe midagi mürgist vastu. Õnneks Jumal sulges mu suu ja ütles: "Regiina, õnnista teda!" Ma sain Jumala peale kurjaks ja ütlesin: "Aga..." Kuid Jumal ütles:"Õnnista teda!" Ma kuuletusin ning palusin: " Jumal, mina ei tea, miks ta mulle nii ütles. Võib-olla on tema peres aset leidmas suured probleemid ja see oli põhjus, miks ta mulle nii ütles. Jumal, Sinu õnnistus olgu tema ja tema päeva üle!"

Pärast seda, kui olin selle palve lausunud, ulatas üks mu kallis klassiõde mulle mu matrikli. Ma võtsin selle enda kätte ja naersin veel, et näed, inglise keel on viis. Kui ma avasin oma õpinguraamatu ja inglise keele kohalt, pidin šoki saama. Miks? Sest inglise keel oli tõepoolest ja PÄRISELT KA "5!!!"

Ma ei usu seda mõnes mõttes siiani. Vahel ärkan keset ööd üles ja vaatan oma matriklit ning inglise keele hinnet. Ja ikka on 5! Siis olen hästi õnnelik, tänan Jumalat ning jooksen tagasi voodisse magama. Hihi. :)

Niisiis, mida külvad Sina? Jälgi ennast täna:
1)Milliseid sõnu Sa räägid. Kas ülekaalus on a)positiivsed sõnad?
b)negatiivsed sõnad?
2) Milline tulemus on Sinu väljaräägitud sõnadel?

Siiski, rääkige oma eludesse positiivseid sõnu, sest siis ka juhtuvad positiivsed asjad! Oled märganud, et Sinu elus juhtuvad negatiivsed asjad? Siis on täpselt õige aeg hakata külvama häid sõnu. Tagajärg? Head viljad!

Jumal õnnistagu teid kõiki rikkalikult ja ülevoolavalt!

Olin kaotamas oma iseloomu.

Ilmselt hirmutab pealkiri mõne ära. Muretsemiseks põhjust aga pole. Vähemalt mitte teil. Minul paraku küll.

Aastal 2008 tegin ma läbi suure muutuse. Õigemini viis selle muutuse minus läbi Jumal, kes puhastas mu südame kanalid:
1)Ropendamisest said lahked sõnad
2)õelutsemisest siirus
3)ebaviisakast inimesesest sai sümpaatne inimene
4)vihkamisest ja kibestusest sai armastus.

Jumal oli loonud uue inimese uue identiteediga. Ja ma armastan seda identiteeti!Ja iseloomu!

Noortekasse minnes muutusin alati hääääääästi elavaks. Minusse tuli meeletu energia, justkui oleks mu akut või patareid laetud. Ma ei kontrollinud, mida ma ütlesin, lasin oma „vanal mina'l“ vabalt tegutseda, sest ma polnud MITTE KUNAGI varem omavanuste kristlastega koos olnud- ma ei teadnud kuidas olla, kuidas mitte; mida öelda, mida mitte.

Mida ma pean üheks oma suurimateks miinusteks, on minu KÕVA hääl (nagu leedukatel ikka). Inimesed, kes mind hästi tunnevad, ei ole häiritud sellest, kui ma kõvasti räägin (vahel siiski), aga tavaline rahulik eesti inimene lärmamist ei talu. See on harjumatu eestlase kõrvale. Mida ma mõtlesin „ma ei kontrollinud ennast“ all oli see, et kui ma midagi rääkisin, siis ma ei kontrollinud, kui kõvasti ma midagi ütlesin. Ja see häiris inimesi.

Teadlased on teinud kindlaks, et LÄRM VÄSITAB inimesi. Niisiis kuna mina olin lärmakas, tegi see fakt mulle eriti haiget. Ma olen niigi oma koolis tõrjutud- sest ma olen teistsugune ja seda nii välimuselt kui sisemuselt. Ma ei ole tüüpiline tibinäoga tüdruk, vaid mul on tugevad leeduka näojooned ja.... mul on kõva hääl. Mida ma kartsin Karmelis? Et inimesed hakkavad mind samamoodi kohtlema- nii nagu kooliski.

See fakt muutis palju mu elu. See võis olla umbes 4 kuud tagasi, kui ma hakkasin oma Karmeli sõpru vältima. Ma lihtsalt kartsin, et käin neile närvidele. Tavaliselt läksin ikka pärast teenistust oma sõpru tervitama, kallistama, juttu rääkima. Nüüd aga ei rääkinud nendega, vältisin nende pilke, mu vastused nende küsimusetele olid tihti, või isegi alati, külmad. Kui teenistus läbi sai, otsisin kiiresti väljapääsu, vaatamata kellelegi otsa.

Sellega muutus mitte minu identiteet, vaid iseloom. Ma muutusin tundetuks, irooniliseks: minu sees puhus jäine tuul. Tundsin end aheldatuna. Püüdsin nii väga püüelda selle poole, et mitte teistele närvidele käia. Paraku tegin meeletut hävitustööd nii endas kui oma sõprussuhetes: Minu üliemotsionaalsus oli asendunud kurbusega (see oli meeletult vangistatud olek: tundsin, et olen vangis iseenda sees), minu sõprussuhted nõrgenesid, sest inimesed ei saanud minust enam aru:
1)Miks Regiina meiega enam ei suhtle?
2)Mis tal viga on?
3)Miks Regiina mulle nii ütles?


Ja nii edasi. Ülienergiline ja rõõmus Regiina oli 4 kuud tagasi muutunud üleöö vaikseks, pisut naeratavaks inimeseks. Ma olin kurb. Ma tahtsin niiiiiiiiiiiiiiiiiii väga, et inimestel oleks minu seltsis mugav, et ma häiriks neid mitte vähemalgi määral. Ma olin saavutanud selle. Aga hinges varitses kibedus. Iga päevaga muutus suuremaks soov Karmelist, oma perekonnast, lahkuda.

Järsku oli minu südamehoiak see, et teised on minu kibeduses süüdi. AGA tuleta endale meelde, kes on süüdistaja? Ikka saatan. Tema oli see, kes pööras mu armastava südame vihkama mu enda perekonda- Karmeli rahvast. Ma hakkasin elama minevikus. Mu süda pöördus tagasi minevikku.

Ma jäin õhtuti sageli nuttes magama. Õppisin meelega kauem, et oodata, kuni teised pereliikmed on magama jäänud. Lootsin, et siis ei kuule keegi mu südantlõhestavat nuttu. Ma olin kui närtsiv roos. Mind ei kastetud mitte veega, vaid äädikaga. Iga päevaga kuivas mu süda aina rohkem kokku.

Enne laiutas minu südames armastus, tilgake oli kurbust ja ängi. Kui süda oli kokku kuivanud, ei jäänud armastusele enam ruumi, kurbus ja äng võtsid võimust. Sellest ka siis need paha-tuju-hood. Ma ei armastanud midagi. Ma ei armastanud kedagi. Isegi mitte iseennast.

Jõuluballil vaatasin peeglisse: mul oli seljas kaunis tumesinine valgete mummudega kleit, millel oli punane vöö. Ma ei tundnud inimest, kes vaatas mulle vastu. Väliselt oli see tüdruk imekena- rohkem meigitud, ripsmed pikemad kui tavaliselt, nägu kaetud jumestuskreemiga, lokkis juuksed vahetatud sirgendatud juuste vastu, AGA tema sees lokkas kurbus, ahistustunne, masendus.

Kui kõik teised ümberringi naersid ja tantsisid, siis tema ei SUUTNUD naerda- ta nuttis, pisarad voolasid. See tüdruk olin mina.

Kui sõitsin esimest korda Tartusse juhtide koolitusele (9.-10. jaanuar, 2010), siis autosõidu ajal ma nutsin. Jälle. Tagasisõit. Sama. Südantlõhestav nutt. Pärast noortekaid- nutt, ahastusunne.

Ma olin segaduses. “Mida, mida, mida pean ma tegema, ma küsin endalt iga päev.” Kirjutasin selle aja paiku sellise laulu. [Sõnu siia üles ei pane, kuna blogi on siiski avalik ja ei soovi, et kuskil neid sõnu kasutatakse. Kes tahab laulu kuulata, anna mulle teada ;)]

Alati, kui olen segaduses ja teadmatuses, mida teha, küsin abi Jumalalt (loomulikult ka igapäevaste otsuste tegemisel). Küsisin Jumalalt, et MIS TOIMUB? Mis on minust saanud? Miks ma ei ole enam see rõõmus Regiina? Miks on kurbus võtnud diktaatorliku ülemvõimu?

Eile (10.02.2010) käisin juhtide koosolekul. Läksin rõõmsal sammul Selverisse süüa ostma. Järsku avastasin- pekki, jätsin kindad isa autosse. Kui Karmelisse jõudsin, olid mu sõrmed nii läbikülmunud, et tundsin, et näpud lõhkevad iga hetkega. Meeletu valu! Ma isegi nutsin, vot nii valus oli! Sõin kõhu täis- kedagi polnud selleks ajaks saabunud.

Istusime (Maila, Erki, Maily, Kadi, mina, Anita, Innar, Kuldar, Märt, Andrus ja Ardi) ringis ja Märt palus jagada, mida vinget on Jumal meie eludes korda saatnud? Kohe tuli meelde viimane OG. Ma hakkasin rääkima ja järsku tuli minu sisse meeletu rõõm, kirglik armastus Jumala vastu! Ma läksin niiiiiiiiiiii äksi (tuletatud ingl.k. Action, seletada ei oska :D) täis! Täiega seletasin, minu üliemotsionaalsus oli tagasi! Tundsin, nagu oleksin uuesti armunud olnud (leidsin uuesti oma esimese armastuse- JUMALA!)

Jumal kuuleb ALATI meie palveid. Aga me peame olema kannatlikud. Jumalal on iga asja jaoks oma aeg. OMA AEG! Ma ei tea, miks oli selline periood minu elus vajalik, aga ühte tean KALJUkindlalt: GOD HAS EVERYTHING UNDER CONTROL!