Kui ma sain 15, siis kinkisid mu onu ja onunaine mulle kullast kõrvarõngad merekarbikujulises karbis. Need olid ühed mu lemmikuimad kõrvarõngad, sest mu kõrvad tundsid puhkust konkreetselt nende kõrvarõngaste kandmise ajal.
Ühel päeval avastasin, et mu ehtekarbis oli vaid üks neist kõrvarõngastest. Üks oli kadunud! Alguses olin kurb, aga ei muretsenud eriti, sest ma ei uskunud, et see võiks täiesti kadunud olla. Panin oma kõrvarõnga isegi palves Jumala ette. Ise veel naersin, et miks peaks Jumal minu kõrvarõngaga tegelema, kui maailmas on inimesi, kellel on veel suuremaid probleeme kui minu kuldkõrvarõngas.
Päev möödus nagu tavaliseltki. Kõndisin mööda oma tuba ja järsku astusin millelegi. Tõrjusin selle jalaga eemale. Nii kordus see 2-3 korda, kuni lõpuks otsustasin vaadata, mis mu jalge alla kinni oli jäänud. Ja mida ma avastasin- MINU KULDKÕRVARÕNGAS!
Tahaksin Sulle öelda kahte asja, armas sõber. Esiteks, mitte ükski palve ei ole Jumala jaoks liiga tühine. Palveta julgesti, sest palve muudab 2 väga olulist asja: esiteks, palve viib Su kuradist kaugemale ning teiseks, palve toob Su Jumalale lähemale!
Teiseks, Jumal tahab Sulle alati parimat. Inimestena kipume me tihti mõtlema piiratult ja see on põhjus, miks me ei näe tervet plaani, mis Jumalal meiega on. Vahel ongi nii, et Jumal pakub meile midagi suurepärast, aga meie tõrjume selle tagasi.
Ema oli sellel päeval meie toa (elan õe ja vennaga ühes toas) tolmuimejaga üle käinud. Seda enam ma imestan, et tolmuimeja mu kõrvarõngast sisse ei tõmmanud ;)
