Paar kuud tagasi olin nii kurb- taim, mille mu vanaema mulle kinkis, suri ära. Närbus ja kuivas täiesti ära. Milline oli ta alguses? Häääääääästi lopsakas, ilusate suurte ja roosade õitega. Võrdlesin teda oma eluga. Varsti oli õisi aga palju vähem ning lõpuks jäigi temast vaid kuivanud pruun puistunud vars alles. See võis olla selle nädala alguses, kui avastasin, et puistunud varre kõrval kasvab piiiiiiisikene roheline taim. UUS taim. Ja mina kartsin, et mu lill suri ära.
Selle taime elu võrdlemine minu eluga polegi ehk nii vale. Meil kõigil on raskeid aegu: aeg millal me oleme lopsakad; aeg, millal me kasvame; aeg, millal saabub meie elus kõrb, ning me närbume. Kuid kui me hoiame Jumalast kinni ja enam ning enam otsime teda, võime peagi märgata, kuidas Jumal meie elu rikkalikult ja ülevoolavalt õnnistab.
