Juba 2. päeva ärkan öösel kell 3 ja 5 , sest ma ei saa hingata. Nina on nii ummistunud. Proovisin mentoolitilku ja 100 muud asja, aga mitte miski ei aidanud. Üks torusiil kuluks ära!
Koolis nuuskan vähemalt iga 20 sekundi tagant. Saksa keele õpetaja ajasin ma küll närvi. Suht piinlik tegelikult: Läksin klassist välja ja jooksin vetsu nuuskama, et koridoris "müristades" teiste tundi ei segaks. Sain siis nina enam-vähem hingatavaks, sisenesin klassi, istusin 5 sekundit, kui tundsin endas tõsist vajadust taas nuusata! KOHUTAV! Vatsasel juhul oleksin aevastanud...
Tegelikult ma avastasin selles ühe vaimuliku tera. Meie inimestena kaldume nii tihti mõnulema ajas, kus kõik suhted meie eludes on head, hinded on korras, raskusi õlul ei ole ning Jumal nii lähedal. Aga nii, kui oma kookonist peame välja tulema, hakkame kohe kiunuma.
Teine asi, mida ma tähele panin oli see, et me ei oska väikeste õnnistuste eest tänulikud olla. Me viriseme, et meil ei ole kõige uuemat iPhone'i või iPodi või Apple'i arvutit või et igatseksime endale tüdruk/poiss-sõpra JNE. Panite tähele- viriseme asjade pärast, MIDA MEIL EI OLE! Selle asemel, et olla tänulik selle eest, mida MEIL ON!
Kuna praegu on mul üsna raske hingata, siis ma tean, et oskan olla tänulik päeval, mil nohu kaob ja olukord mu ninas taas normaliseerub. OLE SINAGI TÄNULIK IGA VÄIKESE ÕNNISTUSE EEST, MILLE JUMAL SINU TASKUTESSE POETAB!
