Sunday, November 14, 2010

Mure..



Juhtusin täna lugema ühe sõbranna blogi. Tal on praegu väga rasked ajad, nutab tihti... See pani mind mõtlema, et kui palju on maailmas inimesi, kes istuvad kurvastades masendusekivi otsas ja mõtlevad endale otsa peale teha.


Inimesed on erinevad: osa julgeks kohe paela kaela panna, teised otsustavad lõikumise kasuks, kolmandad jooksevad kodunt ära, neljandad elavad oma halbu aegu teiste peal välja, viiendad hakkavad õppimise asemel jooma ja suitsetama jne jne...

Ühesõnaga- meie kõrval ja seas on rohkem murtud südametega inimesi, kui me oskame ettegi kujutada! Kunagi ma vaatasin viltu inimestele, kes jõid ja suitsetasid, kuigi olid kunagi olnud korralikud õpilased või ISEGI KRISTLASED. Kuid mitte enam. Kui Sa oskad asju läbi armastuseprillide analüüsida ehk vaadata asju nii, nagu teeb seda Jumal, näed inimesi hoopis teisest vaatevinklist..

Mul on üks sõbranna, kes oli eeskujulik kristlane. Meil oli palju südamlikke vestlusi ning ta usaldas mind kõiges. Paraku taipasin kiiresti, et kõik, mida ta minult otsib on enesehaletsus. Rääkisin temaga sellest. Peagi avastasin, et ignoreerin teda(VÄGA SUUR VIGA!!!!! Selleks ajaks polnud mul veel "armastuseprille") Mõne aja möödudes hakkas ta aga jooma ja suitsetama ning ka tema kõnepruuki tulid "ai-ai sõnad." Ma muutusin üsna murelikuks.. Meie kui inimeste viga on see, et me näeme teistes vigu, AGA ei näe neid põhjusi, miks need vead on tekkinud. Varsti taipasin, miks ta oli selliseks muutunud. Kuidas? Sest ma ise olin kunagi samasugune.


Ma olin klassis VHP ehk siis väga vihatud persoon ja ma hakkasin kasutama inetut kõnepruuki(mis ei olnud väga raske, arvestades, et mul on mittekristlasest isa, kes oli ka ema eest palju aastaid), sest ma arvasin, et nii ma sulandun massi ja hakkan teistele meeldima. Nii aga ei juhtunud. Teised hakkasid mind veelgi enam põlgama ja ma sain pilkealuseks- "Pfff, hea kristlane küll-ropendab hullemini kui meie."

Selle sõbra probleem oli samalaadne: ta oli klassis väga vihatud ja arvas, et kui ta joob ja suitsetab nagu tema klassikaaslased, siis leiab nende seas poolehoidu ja ka sõprust.

Paku sõprust... ALATI. Ma tean, et minu sõpruskonnas on inimesi, kes ei saa mitte iialgi kristlaseks, sest nad on oma südames teinud otsuse igavikku tarbeks... Aga ma annan oma parima, et pakkuda neile parimat sõprust ja armastust omalt poolt.

Üksildus on võimas relv kuradi käes- ta suudab nii ka kõige tugevamad kristlased kiiresti Jumala küljest lahti rebida..

Kui Sinu sõpruskonnas on inimesi, kes vaevlevad enesetapumõttete käes või on nakatunud "enesevigastamise lainega," siis palveta nende eest. Ma olen ise neist mõlemaist korduvalt läbi läinud ja ma tean, et mind tõi välja ainult Jumala arm, teiste palved ja mulle pakutav SÕPRUS! Palvetage! Ärge arvake, et ka tugevamad kristlased seisavad ilma teiste Õdede-Vendade palveteta! EI SEISA! Langemine tagasi sellistesse tõsistesse probleemidesse on ülimalt lihtne!

Palveta- sest võib saabuda päev, mil on LIIGA HILJA...

Minu issi Vytautas

On üksainus päev aastas, mis on pühendatud issidele.. Las ma räägin teile oma issist...

Ma armastan oma isa, sellepärast, kes ta on, mitte sellepärast, et ta vahel taskuraha annab. Kui nt Hr. Lopetas palub mul puid laduda (või nagu tema ütleb "lautida"), siis teen ma seda alati rõõmuga.

Minu isa on maailma kõige parema huumorisoonega. Oleme käinud kahekesi nt Põhjakeskuses- naera puruks, milliseid kilde see mees viskab. Las ma räägin, mida nt töö juures on teinud: ükskord võttis ta ühe mehe kanakoiva ja lasi selle trellakaga traktori lakke. Teinekord lasi makroflexi täis ühe mehe saapad, kes mitte kunagi ei viitsinud paelu kinni panna. JNE.

Minu isa on julge mees, kes ei löö tagasi millegi ees. KUI VAJA, läheb valda ja õiendab, miks teed pole talvel puhtaks lükatud või kooli, kui mõni õpetaja teeb liiga ja läheb üle oma piiride. See näitab mulle, et mu isa hoolib oma perekonnast ja on selle kaitsmise nimel kõigeks valmis.

Mis peamine- ma olen TÄIEGA oma isa moodi- mul on tema silmad, tema ripsmed, tema nina, tema huuled, tema lokid... Ainult figuur ja jalad on emalt saadud... Isegi iseloomult oleme sarnased- oleme hulljulged, seisame enda eest, oleme emotsionaalsed, rõõmsad ja mis peamine- hoiame kinni sellest, mida/ keda armastame....

MA ARMASTAN SIND, ISA!

Saturday, November 13, 2010

Ingel Karmelis



On isegi täiesti veider sellest rääkida, sest olen viimasel ajal kogenud liigagi palju vaimset maailma. Õnneks parimat osa sellest. Siiski puudutab see Karmeli kogudust.

Kusjuures... Kuna kirikus avaneb mul võimalus käia maksimaalselt 2x kuus, siis on täiesti uskumatu, et iga kord olen ma saanud midagi täiesti ainulaadset- rahu, rõõmu, armastust, kirglikku osadust! Ma ei saa kordagi kirkikust lahkuda ilma pisarateta- rõõmupisarateta! Jumal on andnud oma püha ligiolu eriliselt tunda eranditult iga kord, kui kirikusse lähen.


Viimasel teenistusel, 7. november, oli mul privileeg näha midagi täiesti uskumatut. Keset ülistuse ja palveaega nägin ma üht inglit laskumas läbi lae vaibale, mis asub pinkide vahel ja suundub lavale. Tal oli pikk valge rüü, laiade varrukatega ning käes pasunalaadne pill. Ta võttis kuningliku poosi ja puhus seda pasunat.

Küsisin Jumalalt- mida see tähendab? Jumal vastas: „Algust.“ Ma ei tea siiani, mille algust.. Aga millegi suure. Palvetage, kallid.