On üksainus päev aastas, mis on pühendatud issidele.. Las ma räägin teile oma issist...
Ma armastan oma isa, sellepärast, kes ta on, mitte sellepärast, et ta vahel taskuraha annab. Kui nt Hr. Lopetas palub mul puid laduda (või nagu tema ütleb "lautida"), siis teen ma seda alati rõõmuga.
Minu isa on maailma kõige parema huumorisoonega. Oleme käinud kahekesi nt Põhjakeskuses- naera puruks, milliseid kilde see mees viskab. Las ma räägin, mida nt töö juures on teinud: ükskord võttis ta ühe mehe kanakoiva ja lasi selle trellakaga traktori lakke. Teinekord lasi makroflexi täis ühe mehe saapad, kes mitte kunagi ei viitsinud paelu kinni panna. JNE.
Minu isa on julge mees, kes ei löö tagasi millegi ees. KUI VAJA, läheb valda ja õiendab, miks teed pole talvel puhtaks lükatud või kooli, kui mõni õpetaja teeb liiga ja läheb üle oma piiride. See näitab mulle, et mu isa hoolib oma perekonnast ja on selle kaitsmise nimel kõigeks valmis.
Mis peamine- ma olen TÄIEGA oma isa moodi- mul on tema silmad, tema ripsmed, tema nina, tema huuled, tema lokid... Ainult figuur ja jalad on emalt saadud... Isegi iseloomult oleme sarnased- oleme hulljulged, seisame enda eest, oleme emotsionaalsed, rõõmsad ja mis peamine- hoiame kinni sellest, mida/ keda armastame....
MA ARMASTAN SIND, ISA!
