On isegi täiesti veider sellest rääkida, sest olen viimasel ajal kogenud liigagi palju vaimset maailma. Õnneks parimat osa sellest. Siiski puudutab see Karmeli kogudust.
Kusjuures... Kuna kirikus avaneb mul võimalus käia maksimaalselt 2x kuus, siis on täiesti uskumatu, et iga kord olen ma saanud midagi täiesti ainulaadset- rahu, rõõmu, armastust, kirglikku osadust! Ma ei saa kordagi kirkikust lahkuda ilma pisarateta- rõõmupisarateta! Jumal on andnud oma püha ligiolu eriliselt tunda eranditult iga kord, kui kirikusse lähen.
Viimasel teenistusel, 7. november, oli mul privileeg näha midagi täiesti uskumatut. Keset ülistuse ja palveaega nägin ma üht inglit laskumas läbi lae vaibale, mis asub pinkide vahel ja suundub lavale. Tal oli pikk valge rüü, laiade varrukatega ning käes pasunalaadne pill. Ta võttis kuningliku poosi ja puhus seda pasunat.
Küsisin Jumalalt- mida see tähendab? Jumal vastas: „Algust.“ Ma ei tea siiani, mille algust.. Aga millegi suure. Palvetage, kallid.
