Sa kunagi ei tea, kas see nüüd oli hea või halb...

Räägiksin alustuseks ühe loo:

Vana juut kasvatab üksinda poega. Tema ainsaks sissetuluallikas on põld, mida ta harib hobusega. Ühel päeval jookseb hobune aga metsa. Külarahvas selle peale: "No oled Sina ikka õnnetu inimene. Ainus sissetuluallikas ja see nüüd nii rumalal kombel läinud." Vana juut aga vastab: "Ega Sa kunagi ei tea, kas see oli nüüd hea või halb, et nii juhtus."

Mõni aeg hiljem jookseb hobune aga koju tagasi, kaasas terve kari metshobuseid. Külarahvas selle peale: "No küll Sul on ikka vedanud, saad kõik hobused kodustada ning nad raha teenima panna. Mõne saad isegi maha müüa, et siis rohkem maad osta ja tööliseid palgata. Nii jookseb kuld igast praost sisse!" Vana juut ütleb selle peale: "Kunagi ei tea, kas see oli nüüd hea või halb, et nii juhtus."

Hobustega talitledes kukub juudi poeg aga hobuse seljast maha ja murrab jalaluu. Külarahvas selle peale: "No oled Sina ikka õnnetu inimeseloom- ainus poeg ja see ka nüüd pikalt töövõimetu. Varem oli Sul ikka abikäsi olemas, oled ju vana mees, kõike ei jaksa. Aga et nüüd nii juhtus...." Vana juut vastab selle peale: "Ega Sa kunagi ei tea, kas see oli nüüd hea või halb."

Tuleb sõda. Külast mobiliseeritakse kõik noormehed sõjaväkke, kuid juudi poeg jääb ainsa noormehena külla murtud jala tõttu mobiliseerimata. Külaelanikud selle peale: "No küll Sul on ikka vedanud. Meie pojad viidi kõik minema, pole tööjõudu ega midagi. Sinu poeg saab aga mõne aja pärast terveks ja saab Sind jälle aidata. Meie pojad ei pruugigi elusana tagasi tulla." Vana juut vastab selle peale: "Ega Sa kunagi ei tea, kas see oli nüüd hea või halb."

Seda lugu võib lõpmatuseni jätkuda, kuid mulle õpetas see midagi väga olulist: Jumalal on KÕIK kontrolli all. Mis iganes ka ei juhtuks, millisena iganes olukorrad ka ei näi olevat - Jumal TEAB iga olukorra keskset ideed.

Ma tean- eriti teravad on meie jaoks olukorrad, kus kaalul on MEIE unistused. Nagu minu puhul hõbemedal. Meil on Jumala suhtes mingid ootused. Samas, nende ootuste keskel ei tohiks me unustada, et Jumalalt niivõrd ei huvita nii väga see, kas Sa saad palvele vastuse või mitte, pigem on Ta huvitatud Sinu südame muutumisest selle olukorra käigus. He's watching you! See küll kõlab karmilt, aga mina isiklikult näen selles teguviisis armastust, ülevoolavat armastusest. Milline isa annaks oma türtele/pojale KÕIK, mida ta hing ihaldab? Ilmselt hoolimatu isa.

Kui Sinu elus on praegu olukord, kus jääb mõistetamatuks, miks asjad ei läinud nii, nagu Sa oma südames ootasid, siis pea meeles, et see, et nii juhtus, on PARIM! Sa ei tea, millise üllatusega Jumal homme lagedale tuleb. Ta ei ole Jumal, kes lööb ühe ukse kinni, avamata teist ust. Ta ei ole selline Jumal. Ta armastab Sind. Ta hoolib Sinust. Tal on PARIM plaan Su jaoks. Ja just seetõttu pidigi praegu nii minema. Kui Jumal nii tegi, siis järelikult Tal on plaan. Plaan, mis on parem, kui Sa oskaksid ette kujutada. Kui Tema nii tegi, siis Ta kannab ka hoolt Su eest ja varustab parima varustusega! Ole valmis! Ole elevil!

2012 - MUUTUSTE AASTA

„Igale asjale on määratud aeg. Aeg on igal tegevusel taeva all.“ Koguja 3:1

Vana aasta möödudes tehakse ikka kokkuvõtteid eelmisest aastast- nii ka mina. Vaadates tagasi eelmisele aastale, võin olla väga rahul. Õigupoolest olen tõeliselt tänulik Jumalale iga aasta eest, sest mul on alati väga palju kordaminekuid. Negatiivseid sündmusi oli sel aastal väga vähe ning neil KÕIGIL ERANDITULT oli õnnelik ja ilus lõpp. 

JAANUAR 2012

Veetsin jaanuari esimese nädala St Peterburis. Tegime Pluss/Nuotta/Võbor meeskonnaga uut ajakirja ja lisaks lühifilmi. Minu roll oli kirjutada artikkel Uuest Generatsioonist ja kirjutada reisi protokoll „Eesti kirik“-sse (loe: http://www.eestikirik.ee/?p=13849). Lühifilmile eelnes casting, mis, peab tunnistama, oli vägagi väljakutserikas. Avastasin, et olen võimetu mängima kurba/masenduses/vihast inimest. See oli mulle tõesti üllatav. Kuna mul tuli hästi välja vaid rõõmsa tegelase roll, saingi rolli, mis kandis nime „tüdruk kirikust.“ Tänu Jumalale - üllataval kombel pakuti mulle ka dubleerimise võimalust, millest ka kinni haarasin. 

Lühifilm "Ära põe!":  

 

Jaanuari lõpuks sain ära anda oma uurimistöö, mis kõigi eelduste kohaselt pidi minema ka vabariiki. Kuna maakonnas sai mu uurimistöö hea koha, siis vabariiki ta ka läks.

VEEBRUAR, MÄRTS 2012

Veebruarist-märtsist pikalt ei räägikski: sai palju õpitud ja pingutatud maksimaalsete tulemuste eest.

APRILL 2012

Läksin läbi oma elu ilmselt kõige suuremast emotsionaalsest kriisist, kõige hullemaks osutus mu enda sünnipäevanädal. Tulin sellest õnneks välja väga kiiresti TÄNU JUMALALE. Algas keskkooli lõpueksamite sessioon. 

MAI 2012

Maikuud iseloomustab masendus medali tõttu, mis jäi minu silmis vaid unistuseks. Seetõttu ka motivatsioon eksamite õppimiseks puudus. Minu jaoks polnud prioriteediks mitte head eksamipunktid, vaid medal- olgu selleks siis hõbe- või kuldmedal. 

JUUNI 2012

Eksamite tegemine jätkus täie hooga. Kuskil eksamite vahel või juba lõpus tuli minu juurde mu klassijuhataja, kes teatas, et saatis mu nime presidendi vastuvõtule. Selgus, et olin lennu kõrgeimate õppetulemustega õpilane. Peagi sain kirja presidendilt (mõistagi, kuna tegemist on avaliku blogiga, eemaldasin perekonnanime ja aadressi):

Presidendi vastuvõtt toimus 20. juunil Kadrioru lossi Roosiaias ja see oli VINGE! Nüüd ma saan aru ka naljast "Kas Sa ikka käsi pesid enne?" Kuid päev enne presidendi vastuvõttu selgus teinegi huvitav aspekt - läksin koolikantseleisse allkirju andma ning märkasin, et minu nime taha kuskile boksi oli kirjutatud "lõpetas hõbemedaliga." Ma ei uskunud seda, sest see oli ikka väga segane boks. Arvasin, et ilmselt oli sellele leheküljele pandud kõik kooli parimad õpilased. Pool tundi hiljem oli õpetajate tänulaua üritus. Seal tuli minu juurde kristlasest ajalooõpetaja, kes ütles: 

"Kuule, Regiina, Sulle võib vist õnne soovida. Superhästi ikka! Ja veel see hõbemedal ka...." 

Katkestasin teda, ise suht kokutades- "Ooooooot-oot... Mis hõbemedal?" Võite ainult aimata, KUI metsik mu pulss sellel hetkel oli. Ajalooõpetaja: "Ooot, mis Sa ei teadnudki või?! Upssss... Äkki see pidi Sulle üllatus olema." 

Ühesõnaga.... Sain teada päev enne presidendi vastuvõttu, et põhjus, miks mind sinna kutsuti, ei olnud mitte lihtsalt parimad õppetulemused, VAID medal. Väga vinge, ütlen ma selle peale ainult. See on tegelikult veel täitsa omaette tunnistus, mis Karmelis kuskil mingi klipina peaks ka täitsa olemas olema.

Juuni lõpus ootas mind ees suur muutus. Selgusid eksamitulemused ja ma otsustasin, kuhu edasi õppima minna. Liisk langes TTÜ - le ja õpin hetkel erialal, mille eestikeelne nimetus on "Rakenduskeemia ja biotehnoloogia," inglisekeelne nimetus "Applied Chemistry and Biotechnology." Sellega omakorda kaasnes  Tallinnasse kolimine, sest... Tööd oli vaja leida: kandideerisin mitmesse kohta ning sain töökoha. Töötasin  oktoobri lõpuni ning sellega teenisin kogu aasta üüriraha. 

JUULI-AUGUST 2012

Möödus Ardi ühikas. Käisin tööl ja vabadel päevadel nautisin elu. Avanes võimalus käia sõpradega Kristuspäeval ja... kohtuda väga isiklikult Josh McDowellit. Kuna see on omaette suur lugu, siis heameelega räägiksin sellest eraldi postituses. Augustis broneeris Ardi mind kihluseks ehk me ei kihlunud, vaid Ardi kinkis mulle sõrmuse, mille tähendus oli "Broneeritud kuni kihluseni":

SEPTEMBER-OKTOOBER 2012

Kolm märksõna: kooli sisse elamine, kool, kontrolltööd! 2 kuu sisu ilusti ära kirjeldatud!

NOVEMBER 2012

Selle kuu märksõnaks ütleksin ma kõigepealt GLS-i (Global Leadership Summit), millel mul avanes tänu Agape Eestile ja Leevi Põldaru asjaajamisele minna esimest korda. Jumal rääkis mulle mitmeid ideid südamesse, mis praeguseks on põhjalikult muutnud mõningaid põhimõtteid, mis mul varem olid.

Tähtsamaiks sündmuseks kogu aasta jooksul oli siiski 24. november, kui mu KALLIS ARDI tegi  mulle MAAILMA KÕIGE VINGEMA abieluettepaneku. Kui paljude jaoks on kihlus mälestus ühest päevast, siis minu jaoks on see mälestus kolmest eredast päevast.

1. 24.11.2012: päev, mil Ardi ettepaneku tegi.
2. 29.11.2012: päev, mil toimus kihluse õnnistamine. Sõime pastori, Ardi vanemate, minu vanematega koos ning pastor õnnistas kihlust ning rääkis asjadest, millele on teistel inimestel sissepääs keelatud. Eramaa. :D
3. 9.12.2012: päev, mil meie kihlus ametlikult koguduses ja kogukonnas välja kuulutati. Emme tegi selle puhuks ka uhke tordi (paremal pildil).

DETSEMBER 2012

Detsembri täitis täielikult õppimine. Muidugi viis kihlus mõtted laiali, aga Jumal hoiab. Mäletan, kui asusin õppima rakenduskeemia ja biotehnoloogia õppekavale. Ütlesin Jumalale: "Jumal, kuna Sina oled mind siia pannud, siis aita mul vastu pidada ja õpitavast aru saada." Nii mõnigi on küsinud minult, et kas mul kahju ei ole, et ma arstiteaduskonda sisse ei saanud. Ametlik vastus sellele küsimusele on: JAH JA EI. Alguses oli mul väga kahju, KUID PRAEGU ei vahetaks ma seda mitte millegi vastu. Mõtlesin, et kui mõne aine peaksingi läbi kukkuma (orgaaniline keemia I andis 9 EAP-d, keemia alused 5 EAP-d; 14 EAP-d meie teaduskonnas maksab 280€, mida mul pole mitte kuskilt, ka hea tahtmise juures, võtta), siis järgmisel aastal lähen geenitehnoloogia õppekavale (millel on täpipealt samad ained, lisaks ainult botaanika kursus) ning kui eksamid tehtud, siis lasen ainepunktid üle kanda ja lähen vanale erialale tagasi. Ühesõnaga- ma tunnen, et see on parim ja huvitavaim asi, mida õppida ja olen väga rahul sellega, kus ma praegu olen. Minu jaoks on see parim paik!!

Jõulud olid samuti väga ilusad- sain oma perega tervelt viis päeva koos olla! (Tavaliselt satun ma koju 3 kuu jooksul kaks korda). Ardi veetis jõulud meie perega ja me vaatasime meie kihlusvideot! (Kirjutage mulle, kutsun teid heameelega külla seda vaatama!) Aastavahetus möödus seekord Käsmus Ardi perekonna ja nende sõprusperekondadega.

MIKS MUUTUSTE AASTA?

2012 on minu jaoks olnud tõepoolest suurte muutuste aasta:

1. Esimene suur muutus oli kindlasti Tallinnasse kolimine. Olen kogu oma elu elanud perekonnaga ja Tallinnas ei ole meie perel olnud tavaks käia. Klassiga olin seal paar korda käinud. Samas, perekonnas kasvades ei avanenud mul kunagi võimalust iseseisvalt hakkama saada. Söök oli alati valmis tehtud, raha mul ei olnud ka kunagi, vanemad maksid arved. Nüüd tuli mul kõike ise teha. See oli pea ees vette hüppamine. Läksin Tallinnasse, 40 eurot, mille kinkis mulle mu tädi ja onu lõpetamise puhul, taskus. 23€ sellest läks kohe kuukaardi jaoks, sest mina elasin Mustamäel, aga mu töökoht oli kesklinnas. 7 eurot läks Rakvere-Tallinn bussile, Mustamäele jõudsin talongidega. TÕSISELT- nii ajuvaba ju. 10 eurot kogu kuuks. But I survived!! (Tänu oma praegusele ühikakaaslasele, aga see on taas juba omette lugu). Pidin õppima, kus miski asub, mis minu jaoks ei olnud üldse lihtne.
2. Teine suur muutus oli haridustee kindla suuna määramine. Kõikide valikute hulgast valisin ma hoopis keemia. Tõsiselt- MITTE KEEGI ei lähe meie koolist keemiat õppima. Mäletan isegi, kuidas meie keemia õpetaja (kes muideks oli VÄGA HEA) pidevalt korrutas "Ah, seda me ei õpi, sest teist nagunii keemikuid ei saa!" Selles osas oli tal õigus- ega minagi arvanud, et minust keemik saab. :D Ma tahtsin mitu korda alla anda ja kooli pooleli jätta, sest seal oli osa töid, mida ma arvasin, et ma ei saa ikka mitte kunagi läbi. Mul on täiega hea meel, et Jumal oli ustav, alati mu kõrval ja ei lasknud mul alla anda.
3. Kolmandat suurt muutust saab kirjeldada vaid ühe sõnaga: "JAH!" Enamik inimesi elab selle nimel, et  kindlustada endale hea töökoht, hiljem tuleb perekond. Kõigi eelduste kohaselt olen ma seotud Ardiga elu lõpuni. Ta on inimene, kellele pühendan ma kogu oma elu ja minu missioon on panna ta särama. Ta on inimene, kellega ma loon perekonna. Ma olin vallaline- nüüd aga kihlatud!! Ja varsti abielus! Vot see on alles muutus!

Pannes Jumala oma elus ESIKOHALE, võid Sa kogeda TÕELISELT vingelt kordaminevat aastat!

Elu õppetund

Mõnikord on hea peatuda ja mõelda. Mõelda selle peale, mis on olnud- sest juba järgmisel hetkel võid Sa asuda ajas, mis asub kaugel tulevikus. Mõtlen enda peale- nii imelik, et alles ma lõpetasin keskkooli ja nüüd... Õppin ülikoolis. Ma mäletan, ja see mõte tundub olevat väga värske, kui ma alles mõtlesin, et "Saaks ma ometi keskkoolist minema ja saaks juba ometi õppida seda, mis mulle tõeliselt meeldib."

Nii naljakas ja samal ajal veider on vaadata seda tüdrukut, kes sündis 1993. aastal 16. aprillil kell 00:58 Rakvere haiglas. Naljakas, sest ma olen aru saanud, et see pisike tüdruk on suureks saanud- alles ta keksles muretult mööda "salajast paika" ja korjas õega piibelehti. Veider, sest... See tüdruk olen mina. Ma olen aru saanud, et ma ei ole enam väike tüdruk. Ma ei ole enam laps. Ma olen suureks saanud.

Ma mõistan nüüd paljusid asju, mida ma näiteks murdeeas olles ei mõistnud. Ma saan aru, miks vahel vanemad inimesed on murtud ja endassetõmbunud. Ma mõistan, miks inimesed on kibestunud. Ma näen inimeste sügavaid probleeme ja see teeb mind kurvaks. Ma tajun nende murtust. Ma näen, et see ilus muinasjutuelu, mis mulle on osaks saanud, on paljude inimeste jaoks kättesaamatu.

Ma olen õppinud palju. Kui ma veel kodus elasin, siis muretsesin väga, kuidas ma hakkan üksi hakkama saama. Ma kartsin suureks saada, sest ma teadsin, et sellega kaasnevad probleemid. Varem toetasid mind vanemad, kuid nad hoiatasid mind, et kui ülikooli lähen, pean ma ise hakkama saama. Ma olen neile nii tänulik, et nad lasid mul üksi minna tundmatusse maailma. Üksi minna Tallinna (ma ei tundnud Tallinna, sest olin seal väga vähe käinud, oma elu jooksul kuskil 5 korda), üksi seal toimetama. Üksi- ilma nende toetuseta. Praeguseks aga olen ma õppinud hakkama saama. Ma oskan endaga toime tulla. Ma olen õppinud, et iga kuu tuleb tasuda arveid; et on tark käia suvel tööl- kas või Hesburgeris - ja seda mitte raisata. Ma mõistan raha väärtust ja oskan seda koguda. Varem ei mõistnud.

Kõige väärtuslikum õppetund seni on... et Jumal on KÕIGE tähtsam. Kui mul ei ole Jumalaga asjad korras, see tähendab, et ma ei loe korralikult Piiblit, palveelu on täiesti olematu, ei käi kirikus, EI ARMASTA Jumalat (kirjutan selle kohta varsti postituse, sest see on valus teema ilmselt paljude jaoks), siis ei saa ma loota, et see ei avalda inimsuhetele mõju. Võta see indikaatoriks- kui Su suhted hakkavad vussi minema, siis on see ohumärk, et Sul on Jumalaga asjad ikka väga korrast ära.