Mõnikord on hea peatuda ja mõelda. Mõelda selle peale, mis on olnud- sest juba järgmisel hetkel võid Sa asuda ajas, mis asub kaugel tulevikus. Mõtlen enda peale- nii imelik, et alles ma lõpetasin keskkooli ja nüüd... Õppin ülikoolis. Ma mäletan, ja see mõte tundub olevat väga värske, kui ma alles mõtlesin, et "Saaks ma ometi keskkoolist minema ja saaks juba ometi õppida seda, mis mulle tõeliselt meeldib."
Nii naljakas ja samal ajal veider on vaadata seda tüdrukut, kes sündis 1993. aastal 16. aprillil kell 00:58 Rakvere haiglas. Naljakas, sest ma olen aru saanud, et see pisike tüdruk on suureks saanud- alles ta keksles muretult mööda "salajast paika" ja korjas õega piibelehti. Veider, sest... See tüdruk olen mina. Ma olen aru saanud, et ma ei ole enam väike tüdruk. Ma ei ole enam laps. Ma olen suureks saanud.
Ma mõistan nüüd paljusid asju, mida ma näiteks murdeeas olles ei mõistnud. Ma saan aru, miks vahel vanemad inimesed on murtud ja endassetõmbunud. Ma mõistan, miks inimesed on kibestunud. Ma näen inimeste sügavaid probleeme ja see teeb mind kurvaks. Ma tajun nende murtust. Ma näen, et see ilus muinasjutuelu, mis mulle on osaks saanud, on paljude inimeste jaoks kättesaamatu.
Ma olen õppinud palju. Kui ma veel kodus elasin, siis muretsesin väga, kuidas ma hakkan üksi hakkama saama. Ma kartsin suureks saada, sest ma teadsin, et sellega kaasnevad probleemid. Varem toetasid mind vanemad, kuid nad hoiatasid mind, et kui ülikooli lähen, pean ma ise hakkama saama. Ma olen neile nii tänulik, et nad lasid mul üksi minna tundmatusse maailma. Üksi minna Tallinna (ma ei tundnud Tallinna, sest olin seal väga vähe käinud, oma elu jooksul kuskil 5 korda), üksi seal toimetama. Üksi- ilma nende toetuseta. Praeguseks aga olen ma õppinud hakkama saama. Ma oskan endaga toime tulla. Ma olen õppinud, et iga kuu tuleb tasuda arveid; et on tark käia suvel tööl- kas või Hesburgeris - ja seda mitte raisata. Ma mõistan raha väärtust ja oskan seda koguda. Varem ei mõistnud.
Kõige väärtuslikum õppetund seni on... et Jumal on KÕIGE tähtsam. Kui mul ei ole Jumalaga asjad korras, see tähendab, et ma ei loe korralikult Piiblit, palveelu on täiesti olematu, ei käi kirikus, EI ARMASTA Jumalat (kirjutan selle kohta varsti postituse, sest see on valus teema ilmselt paljude jaoks), siis ei saa ma loota, et see ei avalda inimsuhetele mõju. Võta see indikaatoriks- kui Su suhted hakkavad vussi minema, siis on see ohumärk, et Sul on Jumalaga asjad ikka väga korrast ära.
Nii naljakas ja samal ajal veider on vaadata seda tüdrukut, kes sündis 1993. aastal 16. aprillil kell 00:58 Rakvere haiglas. Naljakas, sest ma olen aru saanud, et see pisike tüdruk on suureks saanud- alles ta keksles muretult mööda "salajast paika" ja korjas õega piibelehti. Veider, sest... See tüdruk olen mina. Ma olen aru saanud, et ma ei ole enam väike tüdruk. Ma ei ole enam laps. Ma olen suureks saanud.
Ma mõistan nüüd paljusid asju, mida ma näiteks murdeeas olles ei mõistnud. Ma saan aru, miks vahel vanemad inimesed on murtud ja endassetõmbunud. Ma mõistan, miks inimesed on kibestunud. Ma näen inimeste sügavaid probleeme ja see teeb mind kurvaks. Ma tajun nende murtust. Ma näen, et see ilus muinasjutuelu, mis mulle on osaks saanud, on paljude inimeste jaoks kättesaamatu.
Ma olen õppinud palju. Kui ma veel kodus elasin, siis muretsesin väga, kuidas ma hakkan üksi hakkama saama. Ma kartsin suureks saada, sest ma teadsin, et sellega kaasnevad probleemid. Varem toetasid mind vanemad, kuid nad hoiatasid mind, et kui ülikooli lähen, pean ma ise hakkama saama. Ma olen neile nii tänulik, et nad lasid mul üksi minna tundmatusse maailma. Üksi minna Tallinna (ma ei tundnud Tallinna, sest olin seal väga vähe käinud, oma elu jooksul kuskil 5 korda), üksi seal toimetama. Üksi- ilma nende toetuseta. Praeguseks aga olen ma õppinud hakkama saama. Ma oskan endaga toime tulla. Ma olen õppinud, et iga kuu tuleb tasuda arveid; et on tark käia suvel tööl- kas või Hesburgeris - ja seda mitte raisata. Ma mõistan raha väärtust ja oskan seda koguda. Varem ei mõistnud.
Kõige väärtuslikum õppetund seni on... et Jumal on KÕIGE tähtsam. Kui mul ei ole Jumalaga asjad korras, see tähendab, et ma ei loe korralikult Piiblit, palveelu on täiesti olematu, ei käi kirikus, EI ARMASTA Jumalat (kirjutan selle kohta varsti postituse, sest see on valus teema ilmselt paljude jaoks), siis ei saa ma loota, et see ei avalda inimsuhetele mõju. Võta see indikaatoriks- kui Su suhted hakkavad vussi minema, siis on see ohumärk, et Sul on Jumalaga asjad ikka väga korrast ära.
