Koht: Tallinn, Mustamäe
Aeg: 24.-25.01.2015
Maiken aka Kadri Koppel
Anneli Pilpak
Ago Anderson
Mõni päev hiljem sain e-mailile kirja:
Ma olin lihtsalt nii õnnelik ja tänulik Jumalale! Ja tänulik nende sõprade eest (ja oma mehe eest!), kes mu pärast palvetasid! Ma usun, et põhipõhjus, miks Jumal lasi mul sellesse kooli sisse saada, oli see, et mu motiivid olid puhtad: mul polnud isiklikust egoismist ja eneseteostamisvajadusest tingitud soov sinna sisse saada - et kõigist paremaks saada ja äkki isegi vb kunagi kuulsaks lauljaks saada! Minu soov on tuua Jumalale au ja väljendada oma tänulikkust selle eest, et Ta mind kunagi terveks tegi. Jumal andis hääle ja võib selle sama hästi ka võtta. Olen sellest täielikult teadlik. See and on Tema teenimiseks ja kui kunagi tõesti vaja, siis teenin Teda ka mingis muus kontekstis, aga seda üksnes Tema juhtimisel. Valgust on vaja siiski kõige rohkem seal, kus on pime. See kehtib ka muusikamaailmas. Seetõttu imetlen tõsiselt Daniel Levi...
Hetkeseis.
Nii nagu Hele ütles - alandlikkus ei ole asi iseenesest, see tuleb Su ellu läbi raskuste. Ka praegu seal koolis õppides näen igapäevaselt väga palju noori ja väga talendikaid muusikuid, kes laulavad maailmatasemel ja see teeb nii alandlikuks. Seal on lihtsalt kümneid ja kümneid 13-15aastaseid, kelle hääles on nii palju küpsust, et see on aukartust äratav. Iga kord enne, kui lähen WAF-i, siis palun, et Jumal hoiaks mu südame alandliku ja et ma ei laseks oma südames esile kerkida uhkusenooti. Ma ei taha kunagi kellelegi ülevalt alla vaadata sellepärast, et ta laulab mustemalt kui mina või sellepärast, et ta hääles pole nii palju värvi, kaunistusi, tehnikat jne.
Vokaaltehnika tunnis (minu õpetajaks siis Maiken) näen, kuidas Jumal õpetab mind kasutama erinevaid tehnikaid ja kuidas Ta mu häält arendab. Viimases bändiproovis avastasin, et mu hääleulatus on kasvanud mitmekordselt ja suudan laulda overdrive'is selliseid noote nagu ei kunagi varem. Mariliisi ja Ave helistikud ei valmistanud mulle kell 10!!!! hommikul mitte mingit probleemi ega vaevusi. Kooriproovis+tantsutrennis on kõige imelisem ilmselt see, et olen alati pidanud ennast puujalaks, aga viimane kord sain juba esiritta tantsima minna, sest mul oli tants selge. Ja ma sain teada, et ma polegi puujalg. :D :D
Ühesõnaga - treenin oma alandlikkust ning tahan selles rohkem ja rohkem kasvada. Olen Jumalale nii tänulik, et mul on võimalik õppida Eesti ühe parima lauluõpetaja käe all ja avastada, mida kõike on Ta mu sisse sündides pannud.
"Inimest alandab ta oma ülbus, aga kes on alandliku vaimuga, saab au." Õp.29:23
Aeg: 24.-25.01.2015
Ma ostsin endale 1000-tükilise pusle, treenimaks oma kannatlikkust ja tuleb tunnistada, et pusle kokkupanemine tõesti kasvatab kannatlikkust. Tegemist on siis Art Puzzle seerias oleva Michelangelo maaliga "The Creation of Adam". Praeguse seisuga on see mul koos ja ma juba jahin järgmist puslet.
Aga see selleks - räägin nüüd asjast. Mu tark sõber Hele ütles hiljuti, et "Ega alandlikkus vist tõesti kunagi iseenesest ei tule, vaid ikka läbi raskuste." Ja tõsi see on. Meis kõigis on teataval määral olemas selline osa, mis tahab saavutuse, komplimendi vms najal oma nina püsti ajada. Samas igasugune üleolevus, uhkus rikub meie südant (mida samas tuleks hoida enam kui kõike muud, sest sellest lähtub elu) ja ega ilmaasjata pole öeldud, et mida kõrgemale Sa nina püsti ajad, seda valusamalt ja kõrgemalt Sa kukud.
Mida aeg edasi, seda rohkem hakkas minu vastu rääkima Matteuse 25:14-30 ehk siis lugu talentidest.
"Sest sellega on lugu just nagu mehega, kes enne võõrsile minemist kutsus oma sulased ja andis oma varanduse nende kätte. Ühele andis ta viis talenti, teisele kaks ja kolmandale ühe, igaühele tema suutlikkust mööda, ning läks ära võõrsile. Kohe läks see, kes oli saanud viis talenti, ja kauples nendega ning sai teist viis. Nõndasamuti ka kaks talenti saanu sai teist kaks juurde. Aga kes oli saanud ühe, läks ja kaevas maasse augu ning peitis ära oma isanda raha. Pika aja pärast tuli nende sulaste isand koju ja nõudis neilt aru. Siis astus ta ette see, kes oli saanud viis talenti, lisas sellele teist viis talenti ja ütles: „Isand, sa andsid mulle viis talenti, ennäe, ma olen saanud teist viis talenti!” Ta isand lausus talle: „Tubli, sa hea ja ustav sulane, sa oled olnud ustav pisku üle, ma panen su palju üle. Mine oma isanda rõõmupeole!” Ka kaks talenti saanu ütles ta ette astudes: „Isand, sa andsid mulle kaks talenti, ennäe, ma olen saanud teist kaks talenti!” Ta isand lausus talle: „Tubli, sa hea ja ustav sulane, sa oled olnud ustav pisku üle, ma panen su palju üle. Mine oma isanda rõõmupeole!” Siis astus tema ette ka see, kes oli saanud ühe talendi, ja ütles: „Isand, ma tean, et sa oled vali mees, sa lõikad sealt, kuhu sa ei ole külvanud, ja kogud sealt, kuhu sa ei ole puistanud. Ja ma kartsin, läksin ära ja peitsin sinu talendi maa sisse. Vaata, siin on sinu oma!” Tema isand aga vastas talle: „Sa halb ja laisk sulane! Sa teadsid, et ma lõikan sealt, kuhu ma ei ole külvanud, ja kogun sealt, kuhu ma ei ole puistanud. Siis sa oleksid pidanud mu raha andma pankurite kätte, ja tulles ma oleksin saanud oma osa kätte vahekasuga. Võtke nüüd tema käest talent ära ja andke sellele, kellel on kümme talenti! Sest igaühele, kellel on, antakse, ja tal on rohkem kui küllalt, kellel aga ei ole, selle käest võetakse ära seegi, mis tal on."
Sellel lool on väga õpetlik sisu - kui Sulle on antud mingisugunegi anne, siis arenda seda! Ma ei saa enda kohta öelda, et oleksin andekas laulja või et mul on eriline nišš hääles. Samas teenin ma nii koguduses kui Püha Müristuses Jumalat just oma häälega. Ma mõistan väga selgelt oma vastutust - Jumal oleks võinud mind 12-aastaselt tummaks jätta, aga Ta andis mulle võimaluse, andes tagasi mulle mu hääle - seega andes mulle võimaluse oma häält arendada ja selles sisalduvat pisitillukest talenti arendada.
Novembri alguses kuulsin elus esimest korda WAF-koolist ja katsetest. Kuna Anneli Pilpak sellest nii innukalt rääkis, tekkis minus tõsine soov ennast proovile panna ja tõesti käituda kui see hea sulane, kes oma väikest talenti kahekordistab. Katsed olid 25. jaanuaril ja niipea, kui eksamisessioon läbi sai (16. jaanuar), alustasin usinalt proovidega - igapäevaselt ülistasin mitmeid tunde siira südamega Jumalat ja tõesti tundsin lootust kasvamas mu sees. Muidugi tuli teha proove ka katsete jaoks - klaveril aitas mul harjutada mu kallis ja tõeliselt ustav südamesõber Hele. Iga kord, kui üldse mõtlesin katsete peale, hakkas mu süda metsikult peksma ja suur kabuhirm tuli südamesse - ma pean ikkagi seisma ju Eesti parima lauluõpetaja Maikeni ees.
Päev enne katseid. 24.01.2015
Üritasin Jumalat kogu südamest ülistada, aga kõik, mis tegin oli ikka väga hull. Hääl oli kare ja kähe, kaunistusi teha oli võimatu, hääl ei kõlanud kohe üldse. Enne otsustavat esinemist või kontserti tekib (alates plaadiprojektist, enne seda ei tekkinud mul kunagi klompi kurku) mul alati mingi tugev klomp kurku, nii ka siis sel õhtul. Pingeid lisas seegi, et katsed toimusid kell 11:30-12.00 ja sel ajal pole mul kunagi hääl lahti: kõlab hoopis kähedalt ja madalat. Kõrgetest puhastest nootidest ei tasu sel kellaajal isegi mitte unistada.
WAF-i katsed. 25.01.2015
Unes nägin muidugi seda, kuidas kõikvõimalikel viisidel läbi kukkusin: hääl ei kandnud, vibrato ei töötanud, hääl madal ja värvitu. Ärkasin mitmeid kordi üles selle peale, et mu süda peksis nii kõvasti, nagu oleksin lõpetanud just 100m jooksu. Kell oli 5:30. Kuna ma ei suutnud rahuneda, panin käima Mart Metsala jutluse ja järgmine hetk ärkasin 12:25! Oh, no! Ma olin unustanud WAF-i katsed! Magasin sisse! Otsisin siis võimalusi neile helistada ja teada saada, kas on veel võimalusi laulma tulla. Ja siis käis äratuskell. See oli olnud taas lihtsalt halb unenägu. Kell oli 7.00. Tegin oma hommikusi toimetusi ja kell 8.00 hakkasin häält lahti laulma. Kell 9.00 ma enam väga hullult ei kõlanud. Kurku tahtis kogu aeg tekkida klomp, keelasin sellel Jeesuse nimel tekkida. Toimis! Kui Helega WAF-i sisse jõudsime, siis valdas mind täielik rahu - süda ei pekselnud ja klompi kurgus ei olnud. Justkui oleksin läinud emale külla. Väga mustalt ei laulnud ka - paar kohta oli, kus 0,2 tooni oli noot madalam tegelikkusest, aga üldiselt läks kõik ikka väga hästi. Kohtunikeks olid siis Anneli Pilpak, Maiken ja Ago Anderson. Kõige lahedam oli ikka see, et ma suutsin neid naerma ajada. :)
Mida aeg edasi, seda rohkem hakkas minu vastu rääkima Matteuse 25:14-30 ehk siis lugu talentidest.
"Sest sellega on lugu just nagu mehega, kes enne võõrsile minemist kutsus oma sulased ja andis oma varanduse nende kätte. Ühele andis ta viis talenti, teisele kaks ja kolmandale ühe, igaühele tema suutlikkust mööda, ning läks ära võõrsile. Kohe läks see, kes oli saanud viis talenti, ja kauples nendega ning sai teist viis. Nõndasamuti ka kaks talenti saanu sai teist kaks juurde. Aga kes oli saanud ühe, läks ja kaevas maasse augu ning peitis ära oma isanda raha. Pika aja pärast tuli nende sulaste isand koju ja nõudis neilt aru. Siis astus ta ette see, kes oli saanud viis talenti, lisas sellele teist viis talenti ja ütles: „Isand, sa andsid mulle viis talenti, ennäe, ma olen saanud teist viis talenti!” Ta isand lausus talle: „Tubli, sa hea ja ustav sulane, sa oled olnud ustav pisku üle, ma panen su palju üle. Mine oma isanda rõõmupeole!” Ka kaks talenti saanu ütles ta ette astudes: „Isand, sa andsid mulle kaks talenti, ennäe, ma olen saanud teist kaks talenti!” Ta isand lausus talle: „Tubli, sa hea ja ustav sulane, sa oled olnud ustav pisku üle, ma panen su palju üle. Mine oma isanda rõõmupeole!” Siis astus tema ette ka see, kes oli saanud ühe talendi, ja ütles: „Isand, ma tean, et sa oled vali mees, sa lõikad sealt, kuhu sa ei ole külvanud, ja kogud sealt, kuhu sa ei ole puistanud. Ja ma kartsin, läksin ära ja peitsin sinu talendi maa sisse. Vaata, siin on sinu oma!” Tema isand aga vastas talle: „Sa halb ja laisk sulane! Sa teadsid, et ma lõikan sealt, kuhu ma ei ole külvanud, ja kogun sealt, kuhu ma ei ole puistanud. Siis sa oleksid pidanud mu raha andma pankurite kätte, ja tulles ma oleksin saanud oma osa kätte vahekasuga. Võtke nüüd tema käest talent ära ja andke sellele, kellel on kümme talenti! Sest igaühele, kellel on, antakse, ja tal on rohkem kui küllalt, kellel aga ei ole, selle käest võetakse ära seegi, mis tal on."
Sellel lool on väga õpetlik sisu - kui Sulle on antud mingisugunegi anne, siis arenda seda! Ma ei saa enda kohta öelda, et oleksin andekas laulja või et mul on eriline nišš hääles. Samas teenin ma nii koguduses kui Püha Müristuses Jumalat just oma häälega. Ma mõistan väga selgelt oma vastutust - Jumal oleks võinud mind 12-aastaselt tummaks jätta, aga Ta andis mulle võimaluse, andes tagasi mulle mu hääle - seega andes mulle võimaluse oma häält arendada ja selles sisalduvat pisitillukest talenti arendada.
Novembri alguses kuulsin elus esimest korda WAF-koolist ja katsetest. Kuna Anneli Pilpak sellest nii innukalt rääkis, tekkis minus tõsine soov ennast proovile panna ja tõesti käituda kui see hea sulane, kes oma väikest talenti kahekordistab. Katsed olid 25. jaanuaril ja niipea, kui eksamisessioon läbi sai (16. jaanuar), alustasin usinalt proovidega - igapäevaselt ülistasin mitmeid tunde siira südamega Jumalat ja tõesti tundsin lootust kasvamas mu sees. Muidugi tuli teha proove ka katsete jaoks - klaveril aitas mul harjutada mu kallis ja tõeliselt ustav südamesõber Hele. Iga kord, kui üldse mõtlesin katsete peale, hakkas mu süda metsikult peksma ja suur kabuhirm tuli südamesse - ma pean ikkagi seisma ju Eesti parima lauluõpetaja Maikeni ees.
Päev enne katseid. 24.01.2015
Üritasin Jumalat kogu südamest ülistada, aga kõik, mis tegin oli ikka väga hull. Hääl oli kare ja kähe, kaunistusi teha oli võimatu, hääl ei kõlanud kohe üldse. Enne otsustavat esinemist või kontserti tekib (alates plaadiprojektist, enne seda ei tekkinud mul kunagi klompi kurku) mul alati mingi tugev klomp kurku, nii ka siis sel õhtul. Pingeid lisas seegi, et katsed toimusid kell 11:30-12.00 ja sel ajal pole mul kunagi hääl lahti: kõlab hoopis kähedalt ja madalat. Kõrgetest puhastest nootidest ei tasu sel kellaajal isegi mitte unistada.
WAF-i katsed. 25.01.2015
Unes nägin muidugi seda, kuidas kõikvõimalikel viisidel läbi kukkusin: hääl ei kandnud, vibrato ei töötanud, hääl madal ja värvitu. Ärkasin mitmeid kordi üles selle peale, et mu süda peksis nii kõvasti, nagu oleksin lõpetanud just 100m jooksu. Kell oli 5:30. Kuna ma ei suutnud rahuneda, panin käima Mart Metsala jutluse ja järgmine hetk ärkasin 12:25! Oh, no! Ma olin unustanud WAF-i katsed! Magasin sisse! Otsisin siis võimalusi neile helistada ja teada saada, kas on veel võimalusi laulma tulla. Ja siis käis äratuskell. See oli olnud taas lihtsalt halb unenägu. Kell oli 7.00. Tegin oma hommikusi toimetusi ja kell 8.00 hakkasin häält lahti laulma. Kell 9.00 ma enam väga hullult ei kõlanud. Kurku tahtis kogu aeg tekkida klomp, keelasin sellel Jeesuse nimel tekkida. Toimis! Kui Helega WAF-i sisse jõudsime, siis valdas mind täielik rahu - süda ei pekselnud ja klompi kurgus ei olnud. Justkui oleksin läinud emale külla. Väga mustalt ei laulnud ka - paar kohta oli, kus 0,2 tooni oli noot madalam tegelikkusest, aga üldiselt läks kõik ikka väga hästi. Kohtunikeks olid siis Anneli Pilpak, Maiken ja Ago Anderson. Kõige lahedam oli ikka see, et ma suutsin neid naerma ajada. :)
Maiken aka Kadri Koppel
Anneli Pilpak
Ago Anderson
Mõni päev hiljem sain e-mailile kirja:
Ma olin lihtsalt nii õnnelik ja tänulik Jumalale! Ja tänulik nende sõprade eest (ja oma mehe eest!), kes mu pärast palvetasid! Ma usun, et põhipõhjus, miks Jumal lasi mul sellesse kooli sisse saada, oli see, et mu motiivid olid puhtad: mul polnud isiklikust egoismist ja eneseteostamisvajadusest tingitud soov sinna sisse saada - et kõigist paremaks saada ja äkki isegi vb kunagi kuulsaks lauljaks saada! Minu soov on tuua Jumalale au ja väljendada oma tänulikkust selle eest, et Ta mind kunagi terveks tegi. Jumal andis hääle ja võib selle sama hästi ka võtta. Olen sellest täielikult teadlik. See and on Tema teenimiseks ja kui kunagi tõesti vaja, siis teenin Teda ka mingis muus kontekstis, aga seda üksnes Tema juhtimisel. Valgust on vaja siiski kõige rohkem seal, kus on pime. See kehtib ka muusikamaailmas. Seetõttu imetlen tõsiselt Daniel Levi...
Hetkeseis.
Nii nagu Hele ütles - alandlikkus ei ole asi iseenesest, see tuleb Su ellu läbi raskuste. Ka praegu seal koolis õppides näen igapäevaselt väga palju noori ja väga talendikaid muusikuid, kes laulavad maailmatasemel ja see teeb nii alandlikuks. Seal on lihtsalt kümneid ja kümneid 13-15aastaseid, kelle hääles on nii palju küpsust, et see on aukartust äratav. Iga kord enne, kui lähen WAF-i, siis palun, et Jumal hoiaks mu südame alandliku ja et ma ei laseks oma südames esile kerkida uhkusenooti. Ma ei taha kunagi kellelegi ülevalt alla vaadata sellepärast, et ta laulab mustemalt kui mina või sellepärast, et ta hääles pole nii palju värvi, kaunistusi, tehnikat jne.
Vokaaltehnika tunnis (minu õpetajaks siis Maiken) näen, kuidas Jumal õpetab mind kasutama erinevaid tehnikaid ja kuidas Ta mu häält arendab. Viimases bändiproovis avastasin, et mu hääleulatus on kasvanud mitmekordselt ja suudan laulda overdrive'is selliseid noote nagu ei kunagi varem. Mariliisi ja Ave helistikud ei valmistanud mulle kell 10!!!! hommikul mitte mingit probleemi ega vaevusi. Kooriproovis+tantsutrennis on kõige imelisem ilmselt see, et olen alati pidanud ennast puujalaks, aga viimane kord sain juba esiritta tantsima minna, sest mul oli tants selge. Ja ma sain teada, et ma polegi puujalg. :D :D
Ühesõnaga - treenin oma alandlikkust ning tahan selles rohkem ja rohkem kasvada. Olen Jumalale nii tänulik, et mul on võimalik õppida Eesti ühe parima lauluõpetaja käe all ja avastada, mida kõike on Ta mu sisse sündides pannud.
"Inimest alandab ta oma ülbus, aga kes on alandliku vaimuga, saab au." Õp.29:23
"Mis on, ei jää selleks, mis ta on: alandlik ülendatakse, kõrk alandatakse." Hs.21:31
"Tema on andnud sulle teada, inimene, mis on hea. Ja mida nõuab Issand sinult muud, kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid headust ja käiksid alandlikult koos oma Jumalaga?" Mi.6:8