Kuidas Jumal aitas mul koduvõtme üles leida üleloomulikul viisil

Asukoht: Leikude küla, Kadrina vald, Lääne Virumaa
Aeg: tõenäoliselt 2003 aasta suvi

Alljärgnev lugu on 100% tõde ja juhtus minuga kui olin umbes 9-aastane (ma täpset vanust ei mäleta, aga sel ajal oli mu vend nii väike, kuskil 2-3aastane, et teda hoidis üks lapsehoidja; mina olen vennast 6,5 aastat vanem).

Kui Sa teksti lugeda ei viitsi, siis olen sama asja ka videosse rääkinud: http://www.tv7.ee/vod/player/?program=29210 

Isa viis ema alati Rakveresse tööle 15:30 aeg ning läks pärast seda ka ise tööle. Isa läks emale kuskil 3-4 aeg hommikul järele, olles ise lõpetanud 00-01 vahel. Seega oli meil õega, kes on minust 1,5 aastat noorem, küllalt aega, et õhtuti teha, mida hing ihaldas. Meile meeldis käia mängimas 3-4 km kaugusel asuvas kohas, kus oli suur aas, millel kasvasid kullerkupud, aasa ümbritsevas metsas maikellukesed ning selle lähedal oli ka veekogu, mille põhjas betoonist/vms materjalist paksud plaadid. Lähedal askeldasid koprad. Mäletan, et suvi oli just alanud, sest maikellukesed õitsesid alati seal sel ajal, kui isal oli sünnipäev ning läksimegi sinna põhiliselt eesmärgiga isale lilli korjata. Andsin õe kätte koduvõtmed, sest mul taskuid polnud. Temal oli aga pisike rinnatasku. Korjasime seal lilli, pidasime maha väikse pikniku ja... Ühel hetkel avastas õde aga õudusega, et võtmed olid kadunud. Otsisime 2 km kauguselt üles tuttava täiskasvanu, kes aitas meil kogu läbitud tee millimeeter haaval läbi otsida, lisades et kui võtmed aasale kaotasime, siis on neid sealt leida üsna lootusetu. Mida me aga pika otsimistöö tulemusel ei leidnud, olid võtmed. Kutsusime veel mõned sõbradki otsima, kõik aga tulutult. Lapsed on aga tihti muretud ja kuna me võtmeid ei leidnud (ilmselt panustasime rohkem selle peale, et isa vahetab lukud ära ja teeb uued võtmed), mängisime ja korjasime lilli rahulikult edasi. Peagi aga hakkas pimedaks minema ja me läksime koju. Võtsime sahvri (sahver asus majas sees) akna ees, muukisime lahti sahvri ukse, kust sai otse kööki. Köögis oli lauatelefon ning sellelt tuli helistada isale. Isa, kuuldes, et koduvõtmed on kadunud, sai väga vihaseks ja käskis meil viivitamatult võtmed üles otsida. Sõitsime jalgratastega põllu äärde, jätsime rattad sinna ja kõmpisime jala, et terve tee uuesti üle vaadata. Õues oli juba üsna pime ja kuna meil olid seljas lühikeste varrukatega T-särgid ja lühikesed püksid, siis külm hakkas ka. Tagasiteel olime õega väga õnnetud, sest teadsime, et õhtul (õigemini öösel) on malakas ootamas. Istusime keset teed maha ja otsustasime Jumalalt abi paluda. Meie palve oli midagi väga lihtsat, a’la „Jumal, me oleme väiksed lapsed ja terve päev juba oma koduvõtmeid otsinud. Isegi täiskasvanud ei suutnud meie koduvõtmeid üles leida, aga palun tule Sina meile appi ja palun aita, et me malakat ei saaks.“ Tõusime püsti ja kõndisime kodu poole. Siis hakkas aga midagi väga veidrat toimuma, mida sõnadesse panna on tõesti raske. Jumal kõnetas mind (kui kristlased küsivad, kuidas Ta seda tegi, siis on seda väga raske seletada, sest see oli hääl, mida ma kuulsin, aga mitte kõrvadega, aga see tuli kuskilt mujalt ja see oli täis armastust ja kuninglikkust). Mäletan siiani meie vestlust selgelt: (J*- Jumal; R* - mina)

J*: Regiina, vaata taevasse.

*R: (vaatasin, olles ehmunud, et kes on see meeshääl, kes minuga räägib ja kust Ta mu nime teab).

J: Mida Sa seal näed?

R: Taevas on tähti täis. (Õues oli juba üsna pime. Kui me lõpuks koju jõudsime, oli kell 23:30 paiku).

J: Aga kas Sa märkad seal midagi erilist?

R: Jah, ma näen, et üks täht on palju eredam kui teised.

J: Aga kuhu selle tähe valgus langeb?

Siis märkasin, et selle tähe valgus langes maapinnale. Jooksime õega selle poole ja seal meie võtmed olidki. Ma siiani mäletan, kuidas ma aeglaselt kummardusin nende võtmete poole, olles täiesti pahviks löödud sellest, et meie, kaks väikest tüdrukut, olime Jumala jaoks nii olulised, et ta otsustas meile nii erilisel viisil appi tulla. Me olime niiiiiiiiiiiiii õnnelikud ja kuna me olime kunagi raadiost kuulnud laulu „Mu Päästja elab“ ning teadsime selle refrääni, siis terve tee kuni ratasteni laulsime seda laulu. Ma arvan, et ma ei oleks uskunud, et see asi juhtus minuga päriselt, kui mul ei oleks olnud kaasas õde, kes oli selle sama sündmuse tunnistajaks. Sellest päevast peale otsustasin täielikult oma elu pühendada Jumalale. Kui puberteedi eas paljud inimesed loobuvad Jumalast, siis minu jaoks oli Jumal midagi nii hämmastavat ja reaalset, et Tema hülgamine näis mulle rumalus.

Jumal on päriselt olemas. Ma vb isegi ei usuks, kui ma poleks sellist asja oma elus kogenud. :)

Kroonilised haigused ja nendest tervenemine

Pulmadeni oli aega 1,5 kuud, kuid enne seda tuli veel kirjutada "Instrumentaalanalüüsi" eksam.Materjali oli kõvasti, kusjuures enne sai vastatud ka tunde ja tunde kordamisküsimusi. Mõnes mõttes on kordamisküsimuste vastamine kasulik - aitab materjali pingsamalt läbi töötada ja materjali kinnistada. Samas on see ikka hullult ajamahukas. 

Ma polegi ühekski eksamiks selliselt õppinud. Juba semestri alguses "lohutas" õppejõud, et pooled kukuvad selle eksami lihtsalt läbi. Sel juhul polnud minusugusel isegi lootust. Lootus sureb viimasena. Või siiski esimesena?

Õppimist alustasin 5 päeva enne eksamit. Nagu ikka, paar-kolm päeva kulus mõne küsimuse õppimiseks 55st (iga vastus umbes 0,5-1 A4), kuid erilist edasiliikumist polnud näha. Viimased kaks päeva suutsin hämmastaval viisil õppida sellises tempos, nagu polnud seda kunagi varem suutnud. Olin haruldaselt produktiivne ning eksami hommikuks olid kõik küsimused enam vähem selged. 

Oli tekkinud aga probleem - mu silmalaug oli hakanud suurest närvipingest tõmblema. Päevas 6-7 korda tõmbles mu silmalaug silmnähtavalt (vahel tunneme ainult meie mingit primaarset tõmblust, kuid kõrvalisik seda ei märka). Olin mures, sest pulmad olid tulemas, aga lohutasin end sellega, et tavaliselt läheb selline asi päeva-paariga mööda. I wish! Minuga seda ei juhtunud... Laug tõmbes nädala, kaks, kolm... Pulmad lähenesid. Pulmapäeva eelsel päeval mõtlesin oma südames, et sel päeval võiks see ju ometi ära lõppeda, sest kavatsesin kanda läätsesid, mis tavaliselt juba 6-tunnisest kandmisest põhjustab mu silmas sügelust jm toredat. Pulmapäeva hommikul kogesin ikkagi lao tõmblust. Pulmapäeva jooksul oli vist üks kord pildistamise ajal, kus laug tõmbles, kuid ülejäänud aeg oli täiesti rahulik.

Mure sellest, et see kahjustus oli kestnud juba rohkem 1,5 kuud, ajas kergelt hirmu nahka. Järjest enam avastasin oma mõtte keerdkäikudes ekslevat mõtte, et mul on tekkinud püsiv närvikahjustus, mille põhjustas instrumentaali eksam (ja see oli tõesti üks pingelisemaid eksamiperioode mu elus) ja pulmade korraldamisega seotud ärevus. Südamesse hakkas tungima lootusetus, et ma jäängi selliseks. Kuigi pulmadest oli selleks ajaks möödas 1,5 nädalat, ei tahtnud ma lasta enda seest röövida lootust, et mul on siiski võimalus terveks saada. Õhtul, olles osaduses Jumalaga, jagasin Talle oma südames olevat igatsust - terveneda täielikult ja olla tervete silmadega. Südamesse tuli üks mõte: iga kord, kui silmalaug uuesti tõmblema hakkab, käsi tal lõpetada tõmblemine Jeesuse nimel ja ära luba tal enam rohkem tõmmelda. Nii ma siis ka tegin - kuigi see at times tundus VÄGA imelik.

Mõni nädal hiljem avastasin köögis Ardile süüa tehes, et mul pole mõnda aega laug tõmmelnud.Tegin kalendrisse risti 26. juuli kuupäevale, märkimaks üles kindla kuupäeva, kus mäletan end tükk aega terve olevat. Kõige ägedam selle asja juures on see, et järgmist risti (kus laug taas tõmbles) ei ole ma saanud kalendrisse siiani teha - olen täiesti terve!!

Võib-olla vaevled ka Sina praegu mingi sarnase probleemiga: näiteks mingi haigusega, mille arvad kujunevat krooniliseks. Ära heida meelt ega lase röövida lootust oma südames! Kuuluta oma probleemsele kohale tervist ja KÄSI tal terveneda! Iga kord, kui Su hüppeliigeses käib läbi raks, trepist üles minnes teeb põlv valu, trenni tehes hakkab küünarliiges valutama või õppima asudes tunned pingeid kaelas, seljas vms või hakkavad üldse silmad/pea valutama - KUULUTA tervenemist. See võib tõesti alguses veidi imelikuna tunduda, aga see toimib! 

"Usus me mõistame, et maailmad on valmistatud Jumala sõna läbi, nii et nägematust on sündinud nähtav." Hb 11:3

Jeesus, Jeesus, Jeesus! ehk "kes iganes appi hüüab Issanda nime, päästetakse!"

4. september, 2014

Asukoht: Tallinn, ühikas

Kell oli umbes 6 hommikul. Ärkasin imeliku kõhuvaluga ja jooksin vetsu. Mõtlesin, et huvitav, kas sõin midagi halba või...?! Äkitselt läks mu organism täiesti hulluks - keha temperatuur tõusis kiiresti ning langes seejärel, niimoodi 5 minutit järjest. Oleks see olnud siis ainuke asi - järsku hakkasid mu kõrvad vilisema nii kõvasti, et mõtlesin, et trummikiled lähevad katki. Mu peale tuli täiesti hull nõrkus, et tundsin end täiesti jõuetuna. Käpukil maas roomasin oma tuppa ja otsisin telefoni, et endale kiirabi kutsuda. Kuskil silmapiiril seda ei olnud ja käekottideni ei jaksanud minna. Mu silmad olid täiesti udused ja pilt lihtsalt keerles silme ees. Kui voodisse kuidagi sain, tundsin üle keha kirjeldamatut valu ja krampe. Nagu õudusfilmis. Korraks mõtlesin isegi, et kas niimoodi saabubki surm, aga selle viskasin kiiresti peast.

Lesisin valudes voodis ja ei osanud midagi teha kui palvetada keeltes.Valu oli nii talumatu, et tahtsin nutta, aga ei jaksanud. Vähkresin voodis ja püüdsin leida asendit, kus oleks mul vähem valus, aga ei leidnud sellist asendit. Ühel hetkel tuletas Püha Vaim meelde kirjakoha Ro.10:13, mis ütleb: "Sest igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse." Hakkasin nõrga häälega hüüdma: "Jeesus, Jeesus, Jeesus!" Jõudsin seda hüüda umbes 6-7x ja järgmisel hetkel ajas Ardi mind üles, sest kell oli 9.00. 

Ma ei suuda ette kujutada, kuidas võib keegi nii tugevas valuseisundis lihtsalt lambist magama jääda. Kas ma minestasin? Võimalik. Samas ma tegin Jumala Sõna kohaselt ja see toimis. Jumal tuli mulle appi ja ma ei pidanud tunde valu tundma. Jumal säästis ja päästis mind sellest - lülitas mind kiiresti unerežiimi või lasi mul minestada.

Igal juhul julgustan Sind olukorras, kus Sa ei oska midagi ette võtta, palvetama ja hüüdma Jeesust appi. Ta tõesti kuuleb ja tuleb appi. 

Mõni ütleb, et ah, see oli juhus. Pffffff. Sel juhul on selliseid juhuseid mu elus olnud ikka liiga palju. Selle kohta on William Temple tabavalt öelnud: "When I pray, coincidences happen, and when I don't, they don't."