Pulmadeni oli aega 1,5 kuud, kuid enne seda tuli veel kirjutada "Instrumentaalanalüüsi" eksam.Materjali oli kõvasti, kusjuures enne sai vastatud ka tunde ja tunde kordamisküsimusi. Mõnes mõttes on kordamisküsimuste vastamine kasulik - aitab materjali pingsamalt läbi töötada ja materjali kinnistada. Samas on see ikka hullult ajamahukas.
Ma polegi ühekski eksamiks selliselt õppinud. Juba semestri alguses "lohutas" õppejõud, et pooled kukuvad selle eksami lihtsalt läbi. Sel juhul polnud minusugusel isegi lootust. Lootus sureb viimasena. Või siiski esimesena?
Õppimist alustasin 5 päeva enne eksamit. Nagu ikka, paar-kolm päeva kulus mõne küsimuse õppimiseks 55st (iga vastus umbes 0,5-1 A4), kuid erilist edasiliikumist polnud näha. Viimased kaks päeva suutsin hämmastaval viisil õppida sellises tempos, nagu polnud seda kunagi varem suutnud. Olin haruldaselt produktiivne ning eksami hommikuks olid kõik küsimused enam vähem selged.
Oli tekkinud aga probleem - mu silmalaug oli hakanud suurest närvipingest tõmblema. Päevas 6-7 korda tõmbles mu silmalaug silmnähtavalt (vahel tunneme ainult meie mingit primaarset tõmblust, kuid kõrvalisik seda ei märka). Olin mures, sest pulmad olid tulemas, aga lohutasin end sellega, et tavaliselt läheb selline asi päeva-paariga mööda. I wish! Minuga seda ei juhtunud... Laug tõmbes nädala, kaks, kolm... Pulmad lähenesid. Pulmapäeva eelsel päeval mõtlesin oma südames, et sel päeval võiks see ju ometi ära lõppeda, sest kavatsesin kanda läätsesid, mis tavaliselt juba 6-tunnisest kandmisest põhjustab mu silmas sügelust jm toredat. Pulmapäeva hommikul kogesin ikkagi lao tõmblust. Pulmapäeva jooksul oli vist üks kord pildistamise ajal, kus laug tõmbles, kuid ülejäänud aeg oli täiesti rahulik.
Mure sellest, et see kahjustus oli kestnud juba rohkem 1,5 kuud, ajas kergelt hirmu nahka. Järjest enam avastasin oma mõtte keerdkäikudes ekslevat mõtte, et mul on tekkinud püsiv närvikahjustus, mille põhjustas instrumentaali eksam (ja see oli tõesti üks pingelisemaid eksamiperioode mu elus) ja pulmade korraldamisega seotud ärevus. Südamesse hakkas tungima lootusetus, et ma jäängi selliseks. Kuigi pulmadest oli selleks ajaks möödas 1,5 nädalat, ei tahtnud ma lasta enda seest röövida lootust, et mul on siiski võimalus terveks saada. Õhtul, olles osaduses Jumalaga, jagasin Talle oma südames olevat igatsust - terveneda täielikult ja olla tervete silmadega. Südamesse tuli üks mõte: iga kord, kui silmalaug uuesti tõmblema hakkab, käsi tal lõpetada tõmblemine Jeesuse nimel ja ära luba tal enam rohkem tõmmelda. Nii ma siis ka tegin - kuigi see at times tundus VÄGA imelik.
Mõni nädal hiljem avastasin köögis Ardile süüa tehes, et mul pole mõnda aega laug tõmmelnud.Tegin kalendrisse risti 26. juuli kuupäevale, märkimaks üles kindla kuupäeva, kus mäletan end tükk aega terve olevat. Kõige ägedam selle asja juures on see, et järgmist risti (kus laug taas tõmbles) ei ole ma saanud kalendrisse siiani teha - olen täiesti terve!!
Võib-olla vaevled ka Sina praegu mingi sarnase probleemiga: näiteks mingi haigusega, mille arvad kujunevat krooniliseks. Ära heida meelt ega lase röövida lootust oma südames! Kuuluta oma probleemsele kohale tervist ja KÄSI tal terveneda! Iga kord, kui Su hüppeliigeses käib läbi raks, trepist üles minnes teeb põlv valu, trenni tehes hakkab küünarliiges valutama või õppima asudes tunned pingeid kaelas, seljas vms või hakkavad üldse silmad/pea valutama - KUULUTA tervenemist. See võib tõesti alguses veidi imelikuna tunduda, aga see toimib!
"Usus me mõistame, et maailmad on valmistatud Jumala sõna läbi, nii et nägematust on sündinud nähtav." Hb 11:3
Ma polegi ühekski eksamiks selliselt õppinud. Juba semestri alguses "lohutas" õppejõud, et pooled kukuvad selle eksami lihtsalt läbi. Sel juhul polnud minusugusel isegi lootust. Lootus sureb viimasena. Või siiski esimesena?
Õppimist alustasin 5 päeva enne eksamit. Nagu ikka, paar-kolm päeva kulus mõne küsimuse õppimiseks 55st (iga vastus umbes 0,5-1 A4), kuid erilist edasiliikumist polnud näha. Viimased kaks päeva suutsin hämmastaval viisil õppida sellises tempos, nagu polnud seda kunagi varem suutnud. Olin haruldaselt produktiivne ning eksami hommikuks olid kõik küsimused enam vähem selged.
Oli tekkinud aga probleem - mu silmalaug oli hakanud suurest närvipingest tõmblema. Päevas 6-7 korda tõmbles mu silmalaug silmnähtavalt (vahel tunneme ainult meie mingit primaarset tõmblust, kuid kõrvalisik seda ei märka). Olin mures, sest pulmad olid tulemas, aga lohutasin end sellega, et tavaliselt läheb selline asi päeva-paariga mööda. I wish! Minuga seda ei juhtunud... Laug tõmbes nädala, kaks, kolm... Pulmad lähenesid. Pulmapäeva eelsel päeval mõtlesin oma südames, et sel päeval võiks see ju ometi ära lõppeda, sest kavatsesin kanda läätsesid, mis tavaliselt juba 6-tunnisest kandmisest põhjustab mu silmas sügelust jm toredat. Pulmapäeva hommikul kogesin ikkagi lao tõmblust. Pulmapäeva jooksul oli vist üks kord pildistamise ajal, kus laug tõmbles, kuid ülejäänud aeg oli täiesti rahulik.
Mure sellest, et see kahjustus oli kestnud juba rohkem 1,5 kuud, ajas kergelt hirmu nahka. Järjest enam avastasin oma mõtte keerdkäikudes ekslevat mõtte, et mul on tekkinud püsiv närvikahjustus, mille põhjustas instrumentaali eksam (ja see oli tõesti üks pingelisemaid eksamiperioode mu elus) ja pulmade korraldamisega seotud ärevus. Südamesse hakkas tungima lootusetus, et ma jäängi selliseks. Kuigi pulmadest oli selleks ajaks möödas 1,5 nädalat, ei tahtnud ma lasta enda seest röövida lootust, et mul on siiski võimalus terveks saada. Õhtul, olles osaduses Jumalaga, jagasin Talle oma südames olevat igatsust - terveneda täielikult ja olla tervete silmadega. Südamesse tuli üks mõte: iga kord, kui silmalaug uuesti tõmblema hakkab, käsi tal lõpetada tõmblemine Jeesuse nimel ja ära luba tal enam rohkem tõmmelda. Nii ma siis ka tegin - kuigi see at times tundus VÄGA imelik.
Mõni nädal hiljem avastasin köögis Ardile süüa tehes, et mul pole mõnda aega laug tõmmelnud.Tegin kalendrisse risti 26. juuli kuupäevale, märkimaks üles kindla kuupäeva, kus mäletan end tükk aega terve olevat. Kõige ägedam selle asja juures on see, et järgmist risti (kus laug taas tõmbles) ei ole ma saanud kalendrisse siiani teha - olen täiesti terve!!
Võib-olla vaevled ka Sina praegu mingi sarnase probleemiga: näiteks mingi haigusega, mille arvad kujunevat krooniliseks. Ära heida meelt ega lase röövida lootust oma südames! Kuuluta oma probleemsele kohale tervist ja KÄSI tal terveneda! Iga kord, kui Su hüppeliigeses käib läbi raks, trepist üles minnes teeb põlv valu, trenni tehes hakkab küünarliiges valutama või õppima asudes tunned pingeid kaelas, seljas vms või hakkavad üldse silmad/pea valutama - KUULUTA tervenemist. See võib tõesti alguses veidi imelikuna tunduda, aga see toimib!
"Usus me mõistame, et maailmad on valmistatud Jumala sõna läbi, nii et nägematust on sündinud nähtav." Hb 11:3
