Kuidas Jumal aitas mul koduvõtme üles leida üleloomulikul viisil

Asukoht: Leikude küla, Kadrina vald, Lääne Virumaa
Aeg: tõenäoliselt 2003 aasta suvi

Alljärgnev lugu on 100% tõde ja juhtus minuga kui olin umbes 9-aastane (ma täpset vanust ei mäleta, aga sel ajal oli mu vend nii väike, kuskil 2-3aastane, et teda hoidis üks lapsehoidja; mina olen vennast 6,5 aastat vanem).

Kui Sa teksti lugeda ei viitsi, siis olen sama asja ka videosse rääkinud: http://www.tv7.ee/vod/player/?program=29210 

Isa viis ema alati Rakveresse tööle 15:30 aeg ning läks pärast seda ka ise tööle. Isa läks emale kuskil 3-4 aeg hommikul järele, olles ise lõpetanud 00-01 vahel. Seega oli meil õega, kes on minust 1,5 aastat noorem, küllalt aega, et õhtuti teha, mida hing ihaldas. Meile meeldis käia mängimas 3-4 km kaugusel asuvas kohas, kus oli suur aas, millel kasvasid kullerkupud, aasa ümbritsevas metsas maikellukesed ning selle lähedal oli ka veekogu, mille põhjas betoonist/vms materjalist paksud plaadid. Lähedal askeldasid koprad. Mäletan, et suvi oli just alanud, sest maikellukesed õitsesid alati seal sel ajal, kui isal oli sünnipäev ning läksimegi sinna põhiliselt eesmärgiga isale lilli korjata. Andsin õe kätte koduvõtmed, sest mul taskuid polnud. Temal oli aga pisike rinnatasku. Korjasime seal lilli, pidasime maha väikse pikniku ja... Ühel hetkel avastas õde aga õudusega, et võtmed olid kadunud. Otsisime 2 km kauguselt üles tuttava täiskasvanu, kes aitas meil kogu läbitud tee millimeeter haaval läbi otsida, lisades et kui võtmed aasale kaotasime, siis on neid sealt leida üsna lootusetu. Mida me aga pika otsimistöö tulemusel ei leidnud, olid võtmed. Kutsusime veel mõned sõbradki otsima, kõik aga tulutult. Lapsed on aga tihti muretud ja kuna me võtmeid ei leidnud (ilmselt panustasime rohkem selle peale, et isa vahetab lukud ära ja teeb uued võtmed), mängisime ja korjasime lilli rahulikult edasi. Peagi aga hakkas pimedaks minema ja me läksime koju. Võtsime sahvri (sahver asus majas sees) akna ees, muukisime lahti sahvri ukse, kust sai otse kööki. Köögis oli lauatelefon ning sellelt tuli helistada isale. Isa, kuuldes, et koduvõtmed on kadunud, sai väga vihaseks ja käskis meil viivitamatult võtmed üles otsida. Sõitsime jalgratastega põllu äärde, jätsime rattad sinna ja kõmpisime jala, et terve tee uuesti üle vaadata. Õues oli juba üsna pime ja kuna meil olid seljas lühikeste varrukatega T-särgid ja lühikesed püksid, siis külm hakkas ka. Tagasiteel olime õega väga õnnetud, sest teadsime, et õhtul (õigemini öösel) on malakas ootamas. Istusime keset teed maha ja otsustasime Jumalalt abi paluda. Meie palve oli midagi väga lihtsat, a’la „Jumal, me oleme väiksed lapsed ja terve päev juba oma koduvõtmeid otsinud. Isegi täiskasvanud ei suutnud meie koduvõtmeid üles leida, aga palun tule Sina meile appi ja palun aita, et me malakat ei saaks.“ Tõusime püsti ja kõndisime kodu poole. Siis hakkas aga midagi väga veidrat toimuma, mida sõnadesse panna on tõesti raske. Jumal kõnetas mind (kui kristlased küsivad, kuidas Ta seda tegi, siis on seda väga raske seletada, sest see oli hääl, mida ma kuulsin, aga mitte kõrvadega, aga see tuli kuskilt mujalt ja see oli täis armastust ja kuninglikkust). Mäletan siiani meie vestlust selgelt: (J*- Jumal; R* - mina)

J*: Regiina, vaata taevasse.

*R: (vaatasin, olles ehmunud, et kes on see meeshääl, kes minuga räägib ja kust Ta mu nime teab).

J: Mida Sa seal näed?

R: Taevas on tähti täis. (Õues oli juba üsna pime. Kui me lõpuks koju jõudsime, oli kell 23:30 paiku).

J: Aga kas Sa märkad seal midagi erilist?

R: Jah, ma näen, et üks täht on palju eredam kui teised.

J: Aga kuhu selle tähe valgus langeb?

Siis märkasin, et selle tähe valgus langes maapinnale. Jooksime õega selle poole ja seal meie võtmed olidki. Ma siiani mäletan, kuidas ma aeglaselt kummardusin nende võtmete poole, olles täiesti pahviks löödud sellest, et meie, kaks väikest tüdrukut, olime Jumala jaoks nii olulised, et ta otsustas meile nii erilisel viisil appi tulla. Me olime niiiiiiiiiiiiii õnnelikud ja kuna me olime kunagi raadiost kuulnud laulu „Mu Päästja elab“ ning teadsime selle refrääni, siis terve tee kuni ratasteni laulsime seda laulu. Ma arvan, et ma ei oleks uskunud, et see asi juhtus minuga päriselt, kui mul ei oleks olnud kaasas õde, kes oli selle sama sündmuse tunnistajaks. Sellest päevast peale otsustasin täielikult oma elu pühendada Jumalale. Kui puberteedi eas paljud inimesed loobuvad Jumalast, siis minu jaoks oli Jumal midagi nii hämmastavat ja reaalset, et Tema hülgamine näis mulle rumalus.

Jumal on päriselt olemas. Ma vb isegi ei usuks, kui ma poleks sellist asja oma elus kogenud. :)