Mida Jumal arvab Sinu mineviku pattudest?

Kui rääkida hetkel minu elust ja tunnetest, siis mind valdab tohutu ahastus minu mineviku pärast. Ma ei mõista seda, kuidas Jumal suudab mulle andestada. Aga siiski on meie Jumal üks vägev Jumal, kes on nõus andestama ka kõige räigema patu, mis Sa teinud oled!

Kui Sa mind ei usu, siis loe Miika raamatut Vanas Testamendis. Selles raamatus on vaid 7 peatükki. Mind kõnetas eriliselt Miika 7:18-19, mis ütleb: " Kes on Jumal nagu sina, kes annab andeks süü ja läheb mööda oma pärisosa jäägi üleastumisest, kes ei pea viha mitte igavesti, vaid armastab osadust, kes halastab jälle meie peale, peseb ära meie süüteod? Sina heidad kõik meie patud mere sügavustesse!" Minu jaoks kõneleb see seda, et kui ma tõeliselt ja siiralt kahetsen, siis Jumal kustutab minu halvad teod, TA UNUSTAB need. Kui piibel ütleb, et Jumal heidab patud mere sügavustesse, tähendaks see seda, et ta tõepoolest ei tuleta neid enam meelde.

Ma mäletan korda, kui tundsin süüd sellepärast, et ühele klassiõele käkki keerasin. Ma olin teinud haiget sellele, keda Tema armastas. Olin õhtul palves ja rääkisin Jumalale, et "Vaata, millise jama ma kokku keerasin!" Aga Jumal ütles mulle: " Millest Sa räägid, Regiina?!" Jumal oli minu süüteo unustanud, Ta ei teadnud, millest ma räägin! See toimib juhul, kui Sa tõepoolest siiralt kahetsed JA PARANDAD MEELT!

Kes oli see, kes mind süüdistas? Ikka kurat. Tema on süüdistaja! Samas ole kindel, et Jumal ei palu Sul mingi asja pärast meeleparandusele tulla. Tee vahet saatana rünnakutel ja Jumala häälel! Ole ettevaatlik!!

Vaata üle oma süda. Mida Sa seal näed? Palju mustust ja pahna? See oli see, mida mina sealt leidsin. Aga ma andsin kõik Jumala kätte, kes mu südame lumivalgeks tegi! Jumal heitis kõik mere põhja ja ei tuleta seda enam mitte kunagi meelde! Ta ei ütle enam kunagi, et "näed, Regiina, mida Sa tegid!!" Ta ON SELLE UNUSTANUD! Ma keerasin uue lehe oma elus!

Nüüd ma mõistan, mida mõtles Jumal sellel all, et Ta annab KÕIK üleastumised andeks ja teeb mu südame lumivalgeks... :)

"Pilt"

Hei Sõbrad.

9.-10 ja 23.24. jaanuar (2010) toimusid Tartus noortele OG juhtidele koolitus. Koolitusel rääkis mulle Jumal mitmeid asju minu vastu, mis olin varem valesti teinud. Seega olen täiega tänulik Jumalale, kes pani Efkale südamesse mind sellele koolitusele saata.

10. jaanuaril, kui kogu koolituse osa oli läbi, läksime Karmeli juhtidega Emajõele. Tegime vinnnngeid pilte.

Ilmselt oli see kuupäev 12. jaanuari õhtu, kui enne magama minekut nägin "pilti." (NB! SEE OLI PILT; SARNANE UNENÄOGA või NÄGEMUSega).

Las ma kirjeldan seda teile: Hakkasime minema Emajõele, (täpsemalt siis mina, Kadi, Erki, Ardi, Pille, Ännu, Efka, Maila ja Anita) kui järsku tundsin, et jää võib hakata pragunema. Ütlesin neile, et oodaku; lähen ees, sest kui jää praguneb, kukkun ainult mina sisse, teised jäävad ellu. Nii ma tegutsesingi. Järsku pragunes jää RINGIKUJULISELT minu ümber. Vaatasin teiste poole ja ütlesin: "JOOKSKE!" Teised jooksid, aga Erki hakkas minu poole tulema, et mind päästa üritada. Vaatasin talle otsa ja ütlesin: "JOOKSE!" Ma kukkusin sisse nii, et mina jäin vee alla, aga jää mitte ei purunenud kildudeks, vaid jäi minu pea kohale kui kaas: mina olin vee all, aga see jääst ringikujuline jäätükk paiknes kaanena mu pea kohal. Alguses sattusin paanikasse ja üritasin välja pääseda, aga ma ei saanud. MA OLIN LÕKSUS! Ma mõtlesin, et mul pole mõtet hakata üritama otsida väljapääsu, sest see oleks olnud võimatu. Seega, et surm valutult saabuks, hakkasin laulma Casting Crownsi laulu "Who am I."

Järsku avastasin end olevat taevas. JEESUS OLI MU KÕRVAL! Kuid need sõnad, mis Ta mulle ütles... Jeesus pani mind suure valiku ette: "Regiina, sul on võimalus jääda siia taevasse. AGA ma annan sulle valikuvõimaluse: sa võid maa peale tagasi minna." Ma mõtlesin isekesksis, mõtlemata, et Jeesus mu mõtteid kuuleb: " Aga kui ma maa peale tagasi lähen, siis on ju võimlus, et ma võin põrgusse sattuda. Praegu on mu koht taevas kindlustatud." Siis ütles Jeesus aga tõsised sõnad: " Kas on parem, et üks hukub ja 160 pääseb VÕI 1 pääseb ja 160 hukub?" Ma vaatasin all olevat Efkat, kes oli murest murtud, mida ja kuidas ta juhtunust mu vanematele räägib. Ma ei tea miks, aga järsku avastasin end siiski tagasi vee all. Ma surusin kuidagi moodi oma käed jääkaane vahele, omandades üleloomuliku tugevuse, ja tõmbasin end välja. Kõik olid meeletult topeltšokeeritud: 1) ma kukkusin vee alla ja enam välja ei saanud, 2) ma "kerkisin" järsku vee alt välja :D Selline see "pilt" siis oligi.


Hommikul, kui kooli läksin keris mu peas aina lause, mille oli öelnud Jeesus: "Kas on parem, et üks hukub ja 160 pääseb VÕI 1 pääseb ja 160 hukub?" Ma küsisin endalt korduvalt, et mida Ta sellega öelda tahtis?

Mis mulle siis pähe tuli? Ma mõtlesin sellele, et kas ma olen nii armastav teiste inimeste suhtes, et KUI Jeesus annaks mulle valida, et nii, Regiina, vali põrgust 160 inimest, kes tulevad taevasse, sina annad nende eest oma igavese elu. Loomulikult ei saa see kunagi võimalik olla, sest need inimesed ei saaks juba sellel põhjusel taevasse, et nad on patused ega taluks Jumala Püha ligiolu. Aga tead, millele ma mõtlesin: KAS MA OLEKSIN NIIII ARMASTAV; ET ANDA OMA ELU KELLEGI EEST????!!! Ja tead millisele järeldusele ma jõudsin? Ei, ma ei annaks oma igavest elu 160 inimese eest! See on liiga väärtuslik kingitus! Ma mõistsin, kui egoistlik ma olen.

Kui ma täna sellest Efkale rääkisin, ütles Jumal mulle tõelise selgituse Jeesuse lausele. Jeesus ei tahtnud öelda, et mina pean põrgusse minema 160 inimese eest. Ta TAHTIS ÖELDA, et kui ma maa peale tagsi ei läheks, siis oleks 160 inimest päästmata jäänud, 160 inimest, kes oleksid pidand põrgusse minema,sest mina olin nii EGO! Aga mida tähendas Jeesuse teine lausepool: „üks hukub ja 160 pääseb“? See „üks hukub“ EI TÄHENDA seda, et Jeesus ütles, et pean põrgu minema, VAID Ta kujutas nii minu hirmu põrgu eest.

Mul ei ole aimugi, mida Sa sellest arvad. Jeesus pani mind mõtlema selle üle, et kui ma ütlen, et ma armastan kõiki inimesi, siis kui palju on selles TÕELIST ARMASTUST. Kas see, mida ma välja ütlen, et kas ma ka mõtlen seda.

Armastus on elus oluline... Me kõik vajame seda. Vahel ei suudagi me kõiki armastada. Aga palu Jumalalt armastust, millega inimesi armastada ja ma garanteerin, et Sa saad oma suurimat vihavaenlast armastama. Minuga on seda juhtunud :)

Soovin Sulle õnnistust, rõõmu ja... ARMASTUST!

Hooligem Üksteisest

Nii vahva on üles ärgata teadmisega, et Su päev on õnnistatud. Igal hommikul püüan oma päeva alustada Piibli lugemisest.

Ei saagi öelda, et koolis oleks juhtunud midagi erilist. Praegu on finantsiliselt rasked ajad. Raha mul pole, Jumalalt ka küsida ei julgenud. Aga täna tuldi ja anti mulle 400 krooni. Nii vinge!

Tahan Sulle öelda, et isegi kui Sa ei julge Jumalalt midagi paluda, siis ära arva et see saladusse jääb, sest ei ole midagi, mis jääks saladusse või ei tuleks välja. Jumal ju näeb Sinu mõtteid! Ükskõik, kui jabur on see, mida Sa Jumalalt paluda tahad- Ära karda! Sest see, kes koputab, sellele avatakse, kes küsib, saab vastused oma küsimustele, KES PALUB, SELLELE ANTAKSE!!

Seadsin sammud bussi poole. Bussis oli rahvast palju. Need, kes hiljem tulid, jäid istekohast ilma ja pidid seisma. Mina olin nende õnnelike seas, kes said istuma. Niisiis istusime kahekesi pingil- mina ja mu kott. Lootsin, et saan kedagi teenida ja pakkusin mitmetele istet. Ju siis oli mul nii jube nägu ees, et keegi mu kõrvale istuma ei soostunud. Minu ees istus üks poiss. Tema nimi on Sander (Nimi muudetud). Olen teda vahel koolis näinud. Tema palgel pole ma kunagi näinud naeratust. Ta on kurb ja käib tihti psühholoogi juures. Märkasin, et tal on "tikid." Koolis olen näinud, et Sandrit kiusatakse tihti, aga asi ei piirdu loomulikult kiusamisega. Teda alandatakse, mõnitatakse, käsutatakse. Ma pole teda kunagi märganud ühegi sõbraga. Ma näen temas ahastust ja üksindust. Ta ihkaks sõprust, aga keegi ei ole nõus seda andma. Mõeldakse, et "isver, kui ma Sandriga sõber oleks, siis appikene, kuidas inimesed mu peale vaataksid!" KOHUTAV! Kuulsin, kuidas üks tüdruk talle ütles:" Hei, trussik(see on ta "hüüdnimi"), tõmba veits koomale!" Temaga käitutakse meeletult alatult. Mina ei saanud seda asja nii jätta. See, kuidas inimesed teda mõnitasid-SEE OLI VALUS MU KÕRVADELE!. Küsisin sellelt tüdrukult:"Miks Sa teda nii kutsud?" Ta vastas:" Ma ei tea, see on ta hüüdnimi!" Teine lisas: "Kõik kutsuvad teda nii."

Minu pähe ilmus suuuuuuuuuur küsimärk. Ma küsisin endalt: MIDA??????? Kui üks paneb pea ahju, kas teised peavad olema tõesti niiii rumalad ja tegema sama, sest üks tegi ees?? Kas inimesed enam ise ei suudagi mõelda?

Miks see poiss mulle nii hinge läks? Kui ma ei eksi, siis ta käib praegu 6. klassis. Võib-olla 7. klassis. Kui mina tema vanune olin, siis ka mina olin noritav, vägivalla ja mõnituste all kannatav. Ma olin tihti ahastuses. Iga solvang oli nagu hape, mis ähvardas mu mälestustesse valusad armid järele jätta. Ja jättiski. Ma tundsin end üksi, sest kõik vihkasid mind.

Ma küsin Sinult: Kuidas Sa ennast tunneksid, kui klassis on vaja moodusada rühmad. Rühmad moodustatakse, aga Sina jääd välja. MITTE KEEGI ei taha Sind oma rühma, sest KÕIK ARVAVAD, ET SA OLED NÕME! Teate, mida mina tundsin? Esiteks tungisid valusad pisarad mu silmanurkadesse. Ma jooksin klassist välja ja küsisin Jumalalt: MIKS? MIKS? MIKS? MIKS SEE MINUGA JUHTUB? Miks inimesed mind ei salli? Mida ma olen nii valesti teinud? Mu süda ähvardas valust kildudeks puruneda. Kui sellele mõtlen, teeb see siiani haiget. Räigematest asjadest ma parem ei räägi.

Niisiis, ma teadsin täpselt, mida Sander tundis. Ma vihkan alandamist, vägivalda, mõnitamist. Ma ütlesin neile tüdrukutele (nad teavad mind, sest töötan kooli puhvetis ja nad on mitmel korral öelnud seda, kuidas nad mind austavad. Miks see märkus nii oluline on, saad teada kohe.), et kui te seda poissi veel kord norite, siis te lähete tülli minuga, sest mina ei luba sellistel asjadel juhtuda! Tüdrukud olid pisut ehmunud, aga nad tunnistasid oma viga, nad said aru, mida olid valesti teinud. Sander on puhvetis käinud ja küllap ta teab mind. Nägin ta näol imestust. Ma lihtsalt tahtsin, et ta teaks, et mina olen tema poolt. Miks ma teda kaitsesin? Sest kui mind kiusati, siis ma soovisin ülekõige, et oleks vähemalt üks julge inimene, kes astuks minu eest välja, kes ei kardaks teiste arvamust. Aga keegi ei teinud seda (kuigi hiljem,kui minusse hakati paremini suhtuma, seda siiski tehti, aga see on hoopis teine jutt). See oli, mida mina igatsesin. Ma loodan, et Sander tunneb end pisutki turvalisemalt.

Mida ma sellega tahan öelda? Armsad sõbrad, vahel oleme me liiga kinni selles, mida teised meist arvavad. Piibelgi ütleb ju, et me peaksime olema maailmale surnud. Jeesus ei jätnud kunagi ühtki abivajajat hätta, TA EI LÄINUD KUNAGI HÄDALISEST MÖÖDA! Mäletate hea samaarlase lugu? Hoolige inimestest, seda tegi ka Jeesus!

"Siis kui Sul on võimalust anda,
ära kõhkle aitamast eal.
Märka inimest enda kõrval,
et saaks Sinagi teha pisut head!"

Palvetage "Sandri" pärast. Ta ei tunne veel Jumalat. Aga ma USUN, et ta leiab ühel päeval tee Isa juurde...

13.01.2010 päeva sündmused.

Ütleme nii, et viimasel ajal pole mul just kõige paremini läinud. Tunnen end väärtusetuna ja kurvastan iga väikese asja peale. Isegi siis, kui keegi natukene nöögib.

Käisin 9.-10. Tartus kodugruppide juhtide koolitusel. Rääkisin seal, et peaksime iga päeva alustama Jumalaga. Siis on kindel, et päev läheb korda. Tegelikult polnud ma seda ise mitte kunagi praktiseerinud. Ja täna hommikul ma praktiseerisin seda. Ei lugenudki midagi erilist Piiblist. Teadsin, et mul on tulemas megaraske päev. Niisiis ütlesin Jumalale, et "selle päeva ma annan Sinu kätte, kallis Jumal."

Eile õhtul avastasin õudusega, et no nii meeletult palju on õppida. Ma ei õpi tavaliselt kunagi alla 4 tunni (jube, eks).

Bioloogias oli olnud eelmine aasta KT. Imekombel sain 5.

Ajaloos oli vaja teha leht. Sain selle imekombel valmis ja täna ka antud.

Eees oli raske päev . Võtsin ennast isegi töölt vabaks. Füüsiliselt tundsin end meeletult kurvalt. Sees näris ahastunne ja meeleheide, kuidas need kontrolltööd tehtud saan. Istusin kurvalt igal vahetunnil ja lihtsalt õppisin. Ei rääkinud kellegagi, lihtsalt õppisin. Ees oli probleemidekuristik, mille pidin ületama:

1)Kunsti KT, mida ma absoluutselt ei osanud, kuna olin puudunud 2 nädalat haiguse tõttu ning nii pidin kogu materjali ise läbi närima

2)Rääkima keka õpsiga, et ma ei saa kekasse tulla. Tegelikult on meil kehalised reedel, aga esmaspäeval tõsteti ootamatult meie kehalise tunnid kolmapäevaks(ehk tänaseks) ja täpselt selleks ajaks, kui mina pidin KT järele vastama minema. KT-st poleks lahti saanud öelda.

3)Jõudma õppida eesti keele ortograafiatööks. Kuna tegelesin terve õhtu kunsti KT materjali läbitöötamisega, ei olnud mul aega selleks õppida. Niisiis pidin kasutama vahetundi.

Kui seda lugeda, võib ju tunduda, et mis seal siis ära teha ei ole. Kui oled ise selles olukorras, ehk siis mõistad mind, mida mina ka hetkel tunnen.

Kuigi olin andnud päeva Jumala kätte, ei tundunud, et kõik läheb hästi. Raskus rõhus mu südant, koorem kasvas kohutava kiirusega nagu lumepall. Tundsin nälga. Kõht oli meeletult tühi. Aga "Jumal, teie Isa, teab, mida te vajate, enne kui te seda palute" Mt.6:8. Piibel ütleb veel: "...ärge olge mures oma elu pärast, mida süüa..." Varsti tuli klassi Mari, üks mu parimatest sõpradest. Ta on kristlane nagu minagi. Ja mis ta mulle ütles? "Hei, Regiina, kas sa oled täna midagi söönud?" Vastasin jah, hommikul. Siis ta küsis:"On sul plaanis sööma minna?" Ütlesin ei, kuna mul polnud rohkem raha. Järgnevad sõnad sulatasid mu südame. Mari jätkas:" Tead, ma ostsin endale süüa, aga mul sai kõht täis ja ma mõtlesin, et äkki sa tahaksid seda?" Sellel hetkel hüüdsin Jumala poole ja ütlesin: AITÄH! AITÄH! AITÄH! Ma mõtlesin sellele, KES OLEN MINA? Väike kübe selles maailmas, üks hingav organism. Ja ometi Jumal nägi mind, väikest inimest! Sõin selle viineri-juustu saiakese ära. Nii nämma oli! :):)Siis tuli eesti keele ortograafi KT. See oli palju lihtsam, kui ma olin arvanud!! Tegin töö suhteliselt kiiresti ära.

Ees ootas midagi palju hullemat- KUNSTIAJALOOKONTROLLTÖÖ! Kõndisin koos Maarjaga kunstiklassi poole, kõhus olid liblikad, pole elu sees midagi sellist enne KT-d tundnud. Enne KT algust kordasin kõik üle. Kui õpetaja ütles küsimused, tundisn, et kõik, mis olin õppinud, oli segi paisatud. Siiski säilitasin ma näiliselt rahulikkuse ja kannatuse. Kui hakkasin vastuseid kirjutama, tuli KÕIK meelde, kõik, mida olin õppinud, juurde lugenud. Tundsin, et mulle oleks justkui antud kunstiõpetaja aju. Mu käsi ainult kirjutas ja ma ei peatunud korrakski. Ma ei huvitugi nii väga hinde pärast. Aga ma tänan Jumal Sind, et olid mu kõrval!

Kehalise kasvatuse õpetajat polnud ma terve päeva jooksul näinud. Olin kergelt paanikas, sest mul olid teatud hindelised vastamised tegemata. Jäin kehalise tundi 1 tund hiljaks. Kui kehalisse kohale jõudsin (ujumistund), ei olnud õpetaja üldse kuri. Vastasin ära sada meetri ujumise ja vetelpääste. Sain mõlemad 5!!!

Vaatasin kella: 16.06. Kell 16.30 läheb buss. Vahel läheb ka varem. Föönitasin kiirelt oma juuksed ja kiirustasin bussijaama (sinna on ~10 minuti tee, võin ka eksida). Järsku avastasin, et mul oli midagi puudu. MU KEKAKOTT! Olin selle unustanud ujulasse! Aega nappis, ma ei saanud enam tagasi minna. Siis helistas mulle mu lähedasim ja parim sõber, Kadi. Mõtlesin, oh JESSSSSS! Palusin, et ta helistaks Maarjale, kes veel ujulas oli. Kadi ei saanud teda kätte. Ta helistas veel nii mõnelegi, aga keegi ei võtnud vastu! Mis siis ikka, mõtlesin, lähen homme tagasi. Kui olin jõudnud bussijaama, teatas õde, et ema tuleb meile järgi. Mõtlesin, et oh JESS jooksen käbe ujulasse tagasi, toon koti ära, sest bussile ma minema ei pidanud. Kui olin jooksnud vähem kui pool maad, tuli Maarja mu kekakotiga! Paralleelklassi tüdrukud olid märganud, et selle maha jätsin ja Maarja võttis selle kaasa! NIIIIII VAHVA!!

Mis ma tahan öelda? Kui Sa usaldad oma päeva Jumala kätesse, siis Sa ei pea pettuma! Igal inimesel, ka sellel, kes Jumalaga elab, on probleeme. Probleemid nõuavad aga lahendamist. Kui me julgeme usaldada Jumalat, siis ei pea MITTE KUNAGI pettuma! Meil, kristlastel on Jumal. Kujutage ette, mida tunnevad masenduse ajal need, kes Jumalat EI tunne! Palvetage nende pärast täna.