Nii vahva on üles ärgata teadmisega, et Su päev on õnnistatud. Igal hommikul püüan oma päeva alustada Piibli lugemisest.
Ei saagi öelda, et koolis oleks juhtunud midagi erilist. Praegu on finantsiliselt rasked ajad. Raha mul pole, Jumalalt ka küsida ei julgenud. Aga täna tuldi ja anti mulle 400 krooni. Nii vinge!
Tahan Sulle öelda, et isegi kui Sa ei julge Jumalalt midagi paluda, siis ära arva et see saladusse jääb, sest ei ole midagi, mis jääks saladusse või ei tuleks välja. Jumal ju näeb Sinu mõtteid! Ükskõik, kui jabur on see, mida Sa Jumalalt paluda tahad- Ära karda! Sest see, kes koputab, sellele avatakse, kes küsib, saab vastused oma küsimustele, KES PALUB, SELLELE ANTAKSE!!
Seadsin sammud bussi poole. Bussis oli rahvast palju. Need, kes hiljem tulid, jäid istekohast ilma ja pidid seisma. Mina olin nende õnnelike seas, kes said istuma. Niisiis istusime kahekesi pingil- mina ja mu kott. Lootsin, et saan kedagi teenida ja pakkusin mitmetele istet. Ju siis oli mul nii jube nägu ees, et keegi mu kõrvale istuma ei soostunud. Minu ees istus üks poiss. Tema nimi on Sander (Nimi muudetud). Olen teda vahel koolis näinud. Tema palgel pole ma kunagi näinud naeratust. Ta on kurb ja käib tihti psühholoogi juures. Märkasin, et tal on "tikid." Koolis olen näinud, et Sandrit kiusatakse tihti, aga asi ei piirdu loomulikult kiusamisega. Teda alandatakse, mõnitatakse, käsutatakse. Ma pole teda kunagi märganud ühegi sõbraga. Ma näen temas ahastust ja üksindust. Ta ihkaks sõprust, aga keegi ei ole nõus seda andma. Mõeldakse, et "isver, kui ma Sandriga sõber oleks, siis appikene, kuidas inimesed mu peale vaataksid!" KOHUTAV! Kuulsin, kuidas üks tüdruk talle ütles:" Hei, trussik(see on ta "hüüdnimi"), tõmba veits koomale!" Temaga käitutakse meeletult alatult. Mina ei saanud seda asja nii jätta. See, kuidas inimesed teda mõnitasid-SEE OLI VALUS MU KÕRVADELE!. Küsisin sellelt tüdrukult:"Miks Sa teda nii kutsud?" Ta vastas:" Ma ei tea, see on ta hüüdnimi!" Teine lisas: "Kõik kutsuvad teda nii."
Minu pähe ilmus suuuuuuuuuur küsimärk. Ma küsisin endalt: MIDA??????? Kui üks paneb pea ahju, kas teised peavad olema tõesti niiii rumalad ja tegema sama, sest üks tegi ees?? Kas inimesed enam ise ei suudagi mõelda?
Miks see poiss mulle nii hinge läks? Kui ma ei eksi, siis ta käib praegu 6. klassis. Võib-olla 7. klassis. Kui mina tema vanune olin, siis ka mina olin noritav, vägivalla ja mõnituste all kannatav. Ma olin tihti ahastuses. Iga solvang oli nagu hape, mis ähvardas mu mälestustesse valusad armid järele jätta. Ja jättiski. Ma tundsin end üksi, sest kõik vihkasid mind.
Ma küsin Sinult: Kuidas Sa ennast tunneksid, kui klassis on vaja moodusada rühmad. Rühmad moodustatakse, aga Sina jääd välja. MITTE KEEGI ei taha Sind oma rühma, sest KÕIK ARVAVAD, ET SA OLED NÕME! Teate, mida mina tundsin? Esiteks tungisid valusad pisarad mu silmanurkadesse. Ma jooksin klassist välja ja küsisin Jumalalt: MIKS? MIKS? MIKS? MIKS SEE MINUGA JUHTUB? Miks inimesed mind ei salli? Mida ma olen nii valesti teinud? Mu süda ähvardas valust kildudeks puruneda. Kui sellele mõtlen, teeb see siiani haiget. Räigematest asjadest ma parem ei räägi.
Niisiis, ma teadsin täpselt, mida Sander tundis. Ma vihkan alandamist, vägivalda, mõnitamist. Ma ütlesin neile tüdrukutele (nad teavad mind, sest töötan kooli puhvetis ja nad on mitmel korral öelnud seda, kuidas nad mind austavad. Miks see märkus nii oluline on, saad teada kohe.), et kui te seda poissi veel kord norite, siis te lähete tülli minuga, sest mina ei luba sellistel asjadel juhtuda! Tüdrukud olid pisut ehmunud, aga nad tunnistasid oma viga, nad said aru, mida olid valesti teinud. Sander on puhvetis käinud ja küllap ta teab mind. Nägin ta näol imestust. Ma lihtsalt tahtsin, et ta teaks, et mina olen tema poolt. Miks ma teda kaitsesin? Sest kui mind kiusati, siis ma soovisin ülekõige, et oleks vähemalt üks julge inimene, kes astuks minu eest välja, kes ei kardaks teiste arvamust. Aga keegi ei teinud seda (kuigi hiljem,kui minusse hakati paremini suhtuma, seda siiski tehti, aga see on hoopis teine jutt). See oli, mida mina igatsesin. Ma loodan, et Sander tunneb end pisutki turvalisemalt.
Mida ma sellega tahan öelda? Armsad sõbrad, vahel oleme me liiga kinni selles, mida teised meist arvavad. Piibelgi ütleb ju, et me peaksime olema maailmale surnud. Jeesus ei jätnud kunagi ühtki abivajajat hätta, TA EI LÄINUD KUNAGI HÄDALISEST MÖÖDA! Mäletate hea samaarlase lugu? Hoolige inimestest, seda tegi ka Jeesus!
"Siis kui Sul on võimalust anda,
ära kõhkle aitamast eal.
Märka inimest enda kõrval,
et saaks Sinagi teha pisut head!"
Palvetage "Sandri" pärast. Ta ei tunne veel Jumalat. Aga ma USUN, et ta leiab ühel päeval tee Isa juurde...
