Ütleme nii, et viimasel ajal pole mul just kõige paremini läinud. Tunnen end väärtusetuna ja kurvastan iga väikese asja peale. Isegi siis, kui keegi natukene nöögib.
Käisin 9.-10. Tartus kodugruppide juhtide koolitusel. Rääkisin seal, et peaksime iga päeva alustama Jumalaga. Siis on kindel, et päev läheb korda. Tegelikult polnud ma seda ise mitte kunagi praktiseerinud. Ja täna hommikul ma praktiseerisin seda. Ei lugenudki midagi erilist Piiblist. Teadsin, et mul on tulemas megaraske päev. Niisiis ütlesin Jumalale, et "selle päeva ma annan Sinu kätte, kallis Jumal."
Eile õhtul avastasin õudusega, et no nii meeletult palju on õppida. Ma ei õpi tavaliselt kunagi alla 4 tunni (jube, eks).
Bioloogias oli olnud eelmine aasta KT. Imekombel sain 5.
Ajaloos oli vaja teha leht. Sain selle imekombel valmis ja täna ka antud.
Eees oli raske päev . Võtsin ennast isegi töölt vabaks. Füüsiliselt tundsin end meeletult kurvalt. Sees näris ahastunne ja meeleheide, kuidas need kontrolltööd tehtud saan. Istusin kurvalt igal vahetunnil ja lihtsalt õppisin. Ei rääkinud kellegagi, lihtsalt õppisin. Ees oli probleemidekuristik, mille pidin ületama:
1)Kunsti KT, mida ma absoluutselt ei osanud, kuna olin puudunud 2 nädalat haiguse tõttu ning nii pidin kogu materjali ise läbi närima
2)Rääkima keka õpsiga, et ma ei saa kekasse tulla. Tegelikult on meil kehalised reedel, aga esmaspäeval tõsteti ootamatult meie kehalise tunnid kolmapäevaks(ehk tänaseks) ja täpselt selleks ajaks, kui mina pidin KT järele vastama minema. KT-st poleks lahti saanud öelda.
3)Jõudma õppida eesti keele ortograafiatööks. Kuna tegelesin terve õhtu kunsti KT materjali läbitöötamisega, ei olnud mul aega selleks õppida. Niisiis pidin kasutama vahetundi.
Kui seda lugeda, võib ju tunduda, et mis seal siis ära teha ei ole. Kui oled ise selles olukorras, ehk siis mõistad mind, mida mina ka hetkel tunnen.
Kuigi olin andnud päeva Jumala kätte, ei tundunud, et kõik läheb hästi. Raskus rõhus mu südant, koorem kasvas kohutava kiirusega nagu lumepall. Tundsin nälga. Kõht oli meeletult tühi. Aga "Jumal, teie Isa, teab, mida te vajate, enne kui te seda palute" Mt.6:8. Piibel ütleb veel: "...ärge olge mures oma elu pärast, mida süüa..." Varsti tuli klassi Mari, üks mu parimatest sõpradest. Ta on kristlane nagu minagi. Ja mis ta mulle ütles? "Hei, Regiina, kas sa oled täna midagi söönud?" Vastasin jah, hommikul. Siis ta küsis:"On sul plaanis sööma minna?" Ütlesin ei, kuna mul polnud rohkem raha. Järgnevad sõnad sulatasid mu südame. Mari jätkas:" Tead, ma ostsin endale süüa, aga mul sai kõht täis ja ma mõtlesin, et äkki sa tahaksid seda?" Sellel hetkel hüüdsin Jumala poole ja ütlesin: AITÄH! AITÄH! AITÄH! Ma mõtlesin sellele, KES OLEN MINA? Väike kübe selles maailmas, üks hingav organism. Ja ometi Jumal nägi mind, väikest inimest! Sõin selle viineri-juustu saiakese ära. Nii nämma oli! :):)Siis tuli eesti keele ortograafi KT. See oli palju lihtsam, kui ma olin arvanud!! Tegin töö suhteliselt kiiresti ära.
Ees ootas midagi palju hullemat- KUNSTIAJALOOKONTROLLTÖÖ! Kõndisin koos Maarjaga kunstiklassi poole, kõhus olid liblikad, pole elu sees midagi sellist enne KT-d tundnud. Enne KT algust kordasin kõik üle. Kui õpetaja ütles küsimused, tundisn, et kõik, mis olin õppinud, oli segi paisatud. Siiski säilitasin ma näiliselt rahulikkuse ja kannatuse. Kui hakkasin vastuseid kirjutama, tuli KÕIK meelde, kõik, mida olin õppinud, juurde lugenud. Tundsin, et mulle oleks justkui antud kunstiõpetaja aju. Mu käsi ainult kirjutas ja ma ei peatunud korrakski. Ma ei huvitugi nii väga hinde pärast. Aga ma tänan Jumal Sind, et olid mu kõrval!
Kehalise kasvatuse õpetajat polnud ma terve päeva jooksul näinud. Olin kergelt paanikas, sest mul olid teatud hindelised vastamised tegemata. Jäin kehalise tundi 1 tund hiljaks. Kui kehalisse kohale jõudsin (ujumistund), ei olnud õpetaja üldse kuri. Vastasin ära sada meetri ujumise ja vetelpääste. Sain mõlemad 5!!!
Vaatasin kella: 16.06. Kell 16.30 läheb buss. Vahel läheb ka varem. Föönitasin kiirelt oma juuksed ja kiirustasin bussijaama (sinna on ~10 minuti tee, võin ka eksida). Järsku avastasin, et mul oli midagi puudu. MU KEKAKOTT! Olin selle unustanud ujulasse! Aega nappis, ma ei saanud enam tagasi minna. Siis helistas mulle mu lähedasim ja parim sõber, Kadi. Mõtlesin, oh JESSSSSS! Palusin, et ta helistaks Maarjale, kes veel ujulas oli. Kadi ei saanud teda kätte. Ta helistas veel nii mõnelegi, aga keegi ei võtnud vastu! Mis siis ikka, mõtlesin, lähen homme tagasi. Kui olin jõudnud bussijaama, teatas õde, et ema tuleb meile järgi. Mõtlesin, et oh JESS jooksen käbe ujulasse tagasi, toon koti ära, sest bussile ma minema ei pidanud. Kui olin jooksnud vähem kui pool maad, tuli Maarja mu kekakotiga! Paralleelklassi tüdrukud olid märganud, et selle maha jätsin ja Maarja võttis selle kaasa! NIIIIII VAHVA!!
Mis ma tahan öelda? Kui Sa usaldad oma päeva Jumala kätesse, siis Sa ei pea pettuma! Igal inimesel, ka sellel, kes Jumalaga elab, on probleeme. Probleemid nõuavad aga lahendamist. Kui me julgeme usaldada Jumalat, siis ei pea MITTE KUNAGI pettuma! Meil, kristlastel on Jumal. Kujutage ette, mida tunnevad masenduse ajal need, kes Jumalat EI tunne! Palvetage nende pärast täna.
