See on täiesti uskumatu, kuidas Jumal suudab täiesti normaalse päeva pea peale keerata. Kuid Ta siiski teeb seda, et kasvatada meid Tema armastuses ja tarkuses ning usalduses.
Esmaspäeval, 31.jaanuar, läksin ma trenni nagu tavaliselt. Ma absoluutselt naudin füüsilist koormust, sest:
1)see maandab pingeid
2)viib mõtted koolist eemale.
Tavaliselt ei võta ma peale tossude ja veepudeli midagi kaasa. Isegi mitte telefoni. Vahel juhtub nii, et enne trenni läheb mul metsikult kiireks. Ja siis võib midagi maha ununeda/võtad kaasa asju, mida tavaliselt ei võta. 15 minutit sõitu ja olingi juba riietusruumis. Jopet seljast ära võttes avastasin, et mul oli telefon taskus. „Imelik, tavaliselt ma ei võta telefoni kaasa,“ mõtlesin. Lülitasin telefoni välja ja jooksin kiiresti treeningsaali ning algas 1 tund ja 15 minutit mõnusat treeningut. Sellal, kui mina mõnusasti oma lihasgruppe suurendada üritasin, mõtles Jumal naerdes- „täna korraldan Regiinale väikese üllatuse.“
Trenn läbi, panin välisriided selga ja lülitasin telefoni sisse. Mu telefon hakkas kohe helisema. „Imelik, tavaliselt pole siin maa all (meie riietusruum asub tõepoolest kohas, kus tavaliselt levi pole).“ Võite juba arvata, kes helistas. EI, mitte Jumal, mu sõbrad. AGA ema. Kõne sisu oli selline:
Ema: „Eeeeeem, Regiina... Ma ei ole Sulle veel jõudnud järgi tulla sest... Ehhee.. Üks auto sõitis mu ülbelt suurde hange kinni...“
Regiina: „Ooota, mismõttes? Kus Sa oled?“
Ema: „Ehhhee...Noh.. Sa pead umbes 1,5 km jooksma ja siis...“
Regiina: „Okei, tulen kohe.“
Mõtlesin- vaene Renet (mu vend, kel samuti trenn lõppes ja ootas ema), külmetab õues ja ootab kurvalt. Äkki mõtleb, et ema unustas ta ära. Seega- mul tuli tegutseda kiirelt. Õues oli rämedalt külm. Õhk oli jäine. Mõtlesin, et pean riskima Reneti nimel taas häälepaeltepõletikuga. Jooksin nii kiiresti kui sain ema juurde. Kordagi ei peatunud. Täiel kiirusel. Osa noori jõlkus veel väljas. Nad vist vaatasid, et ma täitsa hull.. Aga mul oli poogen neist. Ma mõtlesin, kuidas kiiresti ja valutult emani jõuda. Pekki, tänavavalgustus lõppes ära. Jõudsin veaduktini. Kottpime. Jesssss, mu telefonil on ju taskulamp. Pekki, aga mul pole JÄLLE kindaid. Jooksin- taskulamp käes ja käed jääs- edasi. Ei peatunud. Ja vaatan- ei ole olemas- ema auto tuled paistavad. Veel 100 m ja olengi kohal. KOHAL!
Oleks siis asi sellega piirdunud- ema tuli ju hangest välja ka lükata. Lükkan-lükkan. Peaaegu väljas- HMMMM... Jõudu vähe. Ja kindaid ka pole! Vaatan, mingi naine tuleb labidaga. Nüüd on kaks varianti: Kas ta on normaalne ja aitab meid sellest lumest välja, või ta on ebanormaalne ja tahab labidat kasutada mõnel kuritegelikul eesmärgil... Ei ole olemas- meie kooli arendusjuht. Huhh.. Olen taas õnnistatud....!
Mis ma ikka keerutan- saime lumehunnikust välja ja sõitsime koju. Aaa, ei.. Reneti tõime ka ära.:D Ta torises pisut, aga... :D
Kokkuvõtteks: ära Sa arva, et kui õhtu käes, siis Jumal läheb ka magama. Ei lähe Ta midagi! Vot korraldab Sulle ikka uskumatuid asju hetkel, mil Sa ei aima ka. Kogu aeg mõtleb, kuidas vänta panna. :D Okei, sõbrad, nali naljaks. Pea lihtsalt meeles, et Ta jälgib Sind. Utsitab teinekord hanguga takka ka, kui vaja... Kõike AINULT sellepärast, et Ta hoolib Sinust ja armastab Sind. !!! Ja nii ongi!
Esmaspäeval, 31.jaanuar, läksin ma trenni nagu tavaliselt. Ma absoluutselt naudin füüsilist koormust, sest:
1)see maandab pingeid
2)viib mõtted koolist eemale.
Tavaliselt ei võta ma peale tossude ja veepudeli midagi kaasa. Isegi mitte telefoni. Vahel juhtub nii, et enne trenni läheb mul metsikult kiireks. Ja siis võib midagi maha ununeda/võtad kaasa asju, mida tavaliselt ei võta. 15 minutit sõitu ja olingi juba riietusruumis. Jopet seljast ära võttes avastasin, et mul oli telefon taskus. „Imelik, tavaliselt ma ei võta telefoni kaasa,“ mõtlesin. Lülitasin telefoni välja ja jooksin kiiresti treeningsaali ning algas 1 tund ja 15 minutit mõnusat treeningut. Sellal, kui mina mõnusasti oma lihasgruppe suurendada üritasin, mõtles Jumal naerdes- „täna korraldan Regiinale väikese üllatuse.“
Trenn läbi, panin välisriided selga ja lülitasin telefoni sisse. Mu telefon hakkas kohe helisema. „Imelik, tavaliselt pole siin maa all (meie riietusruum asub tõepoolest kohas, kus tavaliselt levi pole).“ Võite juba arvata, kes helistas. EI, mitte Jumal, mu sõbrad. AGA ema. Kõne sisu oli selline:
Ema: „Eeeeeem, Regiina... Ma ei ole Sulle veel jõudnud järgi tulla sest... Ehhee.. Üks auto sõitis mu ülbelt suurde hange kinni...“
Regiina: „Ooota, mismõttes? Kus Sa oled?“
Ema: „Ehhhee...Noh.. Sa pead umbes 1,5 km jooksma ja siis...“
Regiina: „Okei, tulen kohe.“
Mõtlesin- vaene Renet (mu vend, kel samuti trenn lõppes ja ootas ema), külmetab õues ja ootab kurvalt. Äkki mõtleb, et ema unustas ta ära. Seega- mul tuli tegutseda kiirelt. Õues oli rämedalt külm. Õhk oli jäine. Mõtlesin, et pean riskima Reneti nimel taas häälepaeltepõletikuga. Jooksin nii kiiresti kui sain ema juurde. Kordagi ei peatunud. Täiel kiirusel. Osa noori jõlkus veel väljas. Nad vist vaatasid, et ma täitsa hull.. Aga mul oli poogen neist. Ma mõtlesin, kuidas kiiresti ja valutult emani jõuda. Pekki, tänavavalgustus lõppes ära. Jõudsin veaduktini. Kottpime. Jesssss, mu telefonil on ju taskulamp. Pekki, aga mul pole JÄLLE kindaid. Jooksin- taskulamp käes ja käed jääs- edasi. Ei peatunud. Ja vaatan- ei ole olemas- ema auto tuled paistavad. Veel 100 m ja olengi kohal. KOHAL!
Oleks siis asi sellega piirdunud- ema tuli ju hangest välja ka lükata. Lükkan-lükkan. Peaaegu väljas- HMMMM... Jõudu vähe. Ja kindaid ka pole! Vaatan, mingi naine tuleb labidaga. Nüüd on kaks varianti: Kas ta on normaalne ja aitab meid sellest lumest välja, või ta on ebanormaalne ja tahab labidat kasutada mõnel kuritegelikul eesmärgil... Ei ole olemas- meie kooli arendusjuht. Huhh.. Olen taas õnnistatud....!
Mis ma ikka keerutan- saime lumehunnikust välja ja sõitsime koju. Aaa, ei.. Reneti tõime ka ära.:D Ta torises pisut, aga... :D
Kokkuvõtteks: ära Sa arva, et kui õhtu käes, siis Jumal läheb ka magama. Ei lähe Ta midagi! Vot korraldab Sulle ikka uskumatuid asju hetkel, mil Sa ei aima ka. Kogu aeg mõtleb, kuidas vänta panna. :D Okei, sõbrad, nali naljaks. Pea lihtsalt meeles, et Ta jälgib Sind. Utsitab teinekord hanguga takka ka, kui vaja... Kõike AINULT sellepärast, et Ta hoolib Sinust ja armastab Sind. !!! Ja nii ongi!
