Ilmselt hirmutab pealkiri mõne ära. Muretsemiseks põhjust aga pole. Vähemalt mitte teil. Minul paraku küll.
Aastal 2008 tegin ma läbi suure muutuse. Õigemini viis selle muutuse minus läbi Jumal, kes puhastas mu südame kanalid:
1)Ropendamisest said lahked sõnad
2)õelutsemisest siirus
3)ebaviisakast inimesesest sai sümpaatne inimene
4)vihkamisest ja kibestusest sai armastus.
Jumal oli loonud uue inimese uue identiteediga. Ja ma armastan seda identiteeti!Ja iseloomu!
Noortekasse minnes muutusin alati hääääääästi elavaks. Minusse tuli meeletu energia, justkui oleks mu akut või patareid laetud. Ma ei kontrollinud, mida ma ütlesin, lasin oma „vanal mina'l“ vabalt tegutseda, sest ma polnud MITTE KUNAGI varem omavanuste kristlastega koos olnud- ma ei teadnud kuidas olla, kuidas mitte; mida öelda, mida mitte.
Mida ma pean üheks oma suurimateks miinusteks, on minu KÕVA hääl (nagu leedukatel ikka). Inimesed, kes mind hästi tunnevad, ei ole häiritud sellest, kui ma kõvasti räägin (vahel siiski), aga tavaline rahulik eesti inimene lärmamist ei talu. See on harjumatu eestlase kõrvale. Mida ma mõtlesin „ma ei kontrollinud ennast“ all oli see, et kui ma midagi rääkisin, siis ma ei kontrollinud, kui kõvasti ma midagi ütlesin. Ja see häiris inimesi.
Teadlased on teinud kindlaks, et LÄRM VÄSITAB inimesi. Niisiis kuna mina olin lärmakas, tegi see fakt mulle eriti haiget. Ma olen niigi oma koolis tõrjutud- sest ma olen teistsugune ja seda nii välimuselt kui sisemuselt. Ma ei ole tüüpiline tibinäoga tüdruk, vaid mul on tugevad leeduka näojooned ja.... mul on kõva hääl. Mida ma kartsin Karmelis? Et inimesed hakkavad mind samamoodi kohtlema- nii nagu kooliski.
See fakt muutis palju mu elu. See võis olla umbes 4 kuud tagasi, kui ma hakkasin oma Karmeli sõpru vältima. Ma lihtsalt kartsin, et käin neile närvidele. Tavaliselt läksin ikka pärast teenistust oma sõpru tervitama, kallistama, juttu rääkima. Nüüd aga ei rääkinud nendega, vältisin nende pilke, mu vastused nende küsimusetele olid tihti, või isegi alati, külmad. Kui teenistus läbi sai, otsisin kiiresti väljapääsu, vaatamata kellelegi otsa.
Sellega muutus mitte minu identiteet, vaid iseloom. Ma muutusin tundetuks, irooniliseks: minu sees puhus jäine tuul. Tundsin end aheldatuna. Püüdsin nii väga püüelda selle poole, et mitte teistele närvidele käia. Paraku tegin meeletut hävitustööd nii endas kui oma sõprussuhetes: Minu üliemotsionaalsus oli asendunud kurbusega (see oli meeletult vangistatud olek: tundsin, et olen vangis iseenda sees), minu sõprussuhted nõrgenesid, sest inimesed ei saanud minust enam aru:
1)Miks Regiina meiega enam ei suhtle?
2)Mis tal viga on?
3)Miks Regiina mulle nii ütles?
Ja nii edasi. Ülienergiline ja rõõmus Regiina oli 4 kuud tagasi muutunud üleöö vaikseks, pisut naeratavaks inimeseks. Ma olin kurb. Ma tahtsin niiiiiiiiiiiiiiiiiii väga, et inimestel oleks minu seltsis mugav, et ma häiriks neid mitte vähemalgi määral. Ma olin saavutanud selle. Aga hinges varitses kibedus. Iga päevaga muutus suuremaks soov Karmelist, oma perekonnast, lahkuda.
Järsku oli minu südamehoiak see, et teised on minu kibeduses süüdi. AGA tuleta endale meelde, kes on süüdistaja? Ikka saatan. Tema oli see, kes pööras mu armastava südame vihkama mu enda perekonda- Karmeli rahvast. Ma hakkasin elama minevikus. Mu süda pöördus tagasi minevikku.
Ma jäin õhtuti sageli nuttes magama. Õppisin meelega kauem, et oodata, kuni teised pereliikmed on magama jäänud. Lootsin, et siis ei kuule keegi mu südantlõhestavat nuttu. Ma olin kui närtsiv roos. Mind ei kastetud mitte veega, vaid äädikaga. Iga päevaga kuivas mu süda aina rohkem kokku.
Enne laiutas minu südames armastus, tilgake oli kurbust ja ängi. Kui süda oli kokku kuivanud, ei jäänud armastusele enam ruumi, kurbus ja äng võtsid võimust. Sellest ka siis need paha-tuju-hood. Ma ei armastanud midagi. Ma ei armastanud kedagi. Isegi mitte iseennast.
Jõuluballil vaatasin peeglisse: mul oli seljas kaunis tumesinine valgete mummudega kleit, millel oli punane vöö. Ma ei tundnud inimest, kes vaatas mulle vastu. Väliselt oli see tüdruk imekena- rohkem meigitud, ripsmed pikemad kui tavaliselt, nägu kaetud jumestuskreemiga, lokkis juuksed vahetatud sirgendatud juuste vastu, AGA tema sees lokkas kurbus, ahistustunne, masendus.
Kui kõik teised ümberringi naersid ja tantsisid, siis tema ei SUUTNUD naerda- ta nuttis, pisarad voolasid. See tüdruk olin mina.
Kui sõitsin esimest korda Tartusse juhtide koolitusele (9.-10. jaanuar, 2010), siis autosõidu ajal ma nutsin. Jälle. Tagasisõit. Sama. Südantlõhestav nutt. Pärast noortekaid- nutt, ahastusunne.
Ma olin segaduses. “Mida, mida, mida pean ma tegema, ma küsin endalt iga päev.” Kirjutasin selle aja paiku sellise laulu. [Sõnu siia üles ei pane, kuna blogi on siiski avalik ja ei soovi, et kuskil neid sõnu kasutatakse. Kes tahab laulu kuulata, anna mulle teada ;)]
Alati, kui olen segaduses ja teadmatuses, mida teha, küsin abi Jumalalt (loomulikult ka igapäevaste otsuste tegemisel). Küsisin Jumalalt, et MIS TOIMUB? Mis on minust saanud? Miks ma ei ole enam see rõõmus Regiina? Miks on kurbus võtnud diktaatorliku ülemvõimu?
Eile (10.02.2010) käisin juhtide koosolekul. Läksin rõõmsal sammul Selverisse süüa ostma. Järsku avastasin- pekki, jätsin kindad isa autosse. Kui Karmelisse jõudsin, olid mu sõrmed nii läbikülmunud, et tundsin, et näpud lõhkevad iga hetkega. Meeletu valu! Ma isegi nutsin, vot nii valus oli! Sõin kõhu täis- kedagi polnud selleks ajaks saabunud.
Istusime (Maila, Erki, Maily, Kadi, mina, Anita, Innar, Kuldar, Märt, Andrus ja Ardi) ringis ja Märt palus jagada, mida vinget on Jumal meie eludes korda saatnud? Kohe tuli meelde viimane OG. Ma hakkasin rääkima ja järsku tuli minu sisse meeletu rõõm, kirglik armastus Jumala vastu! Ma läksin niiiiiiiiiiii äksi (tuletatud ingl.k. Action, seletada ei oska :D) täis! Täiega seletasin, minu üliemotsionaalsus oli tagasi! Tundsin, nagu oleksin uuesti armunud olnud (leidsin uuesti oma esimese armastuse- JUMALA!)
Jumal kuuleb ALATI meie palveid. Aga me peame olema kannatlikud. Jumalal on iga asja jaoks oma aeg. OMA AEG! Ma ei tea, miks oli selline periood minu elus vajalik, aga ühte tean KALJUkindlalt: GOD HAS EVERYTHING UNDER CONTROL!
