See võis olla eelmise aasta jaanuaris (jaanuar 2009), kui ma soovisin meeletult enda ellu armastust. Ja varsti hakkaski üks kutt pidevalt pinda käima ja tuli minu juurde käimisejutuga. Mitmeid kordi ütlesin talle "EI (korvi andsin talle sellel põhjusel, et teadsin, et ta on poiss,kes mõned nädalad käib oma tüdrukuga, siis jätab maha)." Varsti hakkas mul temast mõnes mõttes hale. Samas olid mul tema vastu tunded. Mõtlesin, et olen veel elus vähe kogenud, küsin Jumalalt. Ma panin "villaproove" ja kasutasin muid vahendeid, et Jumalalt küsida. Vastus oli alati "Jah." Ma ei mõistnud seda. Miks? Sest tegemist oli mittekristlasega.
Olin suures segaduses ja otsustasin küsida ühelt kaaskristlaselt, mida tema arvab maailma-kutiga käimisest. Tema rääkis mulle sellise loo: Sina oled kristlane, tema mitte. Te olete erinevatel tasemetel. See on umbes sama, kui Sina oled laua peal, tema laua all. Temal on väga lihtne Sind laua pealt (usust eemale "meelitada") maha tõmmata. Samas on Sinul väga raske teda laua peale tõmmata (nt. kutt kirikusse tuua, et ta päästetud saaks vms). Tol korral ei öelnud see armas õde mulle, mida ma tegema peaksin. Ta palus, et otsustaksin ise.
Minu sees kerkisid üles mitmed küsimused:
1) On see ikka Jumal, kes ON NÕUS, et ma maailma poisiga käin?
2) Kui Jumal tõesti ON nõus, siis kas see tähendab, et Jumal kasutab meie suhet nii, et poiss saab lõpuks kristlaseks?
3) Millised on tagajärjed?
Saabus esmaspäev ja ma nägin seda poissi koolis. Ma ütlesin talle JAH. Ta oli loomulikult imestunud, sest ta poleks seda oodanud. Mille üle ma imestasin, oli see, et ta oli väga hoolitsev. Ta küsis kohe, millised on piirid, millest üle ei lähe, mis on minu usu vastu jne. Kallistamine oli viimane piir. See oli piir, millest ma üle keeldusin minema.
Mis juhtus? Avastasin, et küsin end tundidest varem ära, et temaga koos olla. Avastasin, et mu hinneteks olid: 3, 3, 4, 5, 3. Ma sain kolmesid väga harva ja kui ma kolme sain, siis hakkasin alati nutma, sest hinded olid minu jaoks äärmiselt olulised. Aga nüüd avastasin end olukorrast, kust mul oli saadud hinnetest ükskõik.
Nädala lõpus, see oli reedel, kui sain sõnumi: "Kord olid Romeo ja Julia, nüüd meie Sinuga. Ja armastus, mis sidus neid, seob meidki! Sinu ***O." Võib-olla on veidi julm, et tema saadetud sõnumid siia panen, aga... Jäägu see viimaseks. Ma lihtsalt tahan öelda, et ta oli äärmiselt hoolitsev. Just see täidis, mis mu augu täitis.
Pühapäeval sain aga sõnumi, kus ta tegi ettepaneku lahku minna. Ma olin ausõna vapustatud. Miks? Olin enne sõnumi saamist näinud unenägu, kus nägin teda teise tüdrukuga. Unenäo lõpus jätsin ta maha. Nüüd see juhtus päriselt. Ma olin ta peale meeletult pahane. Ma ei mõistnud, milles peitus põhjus. Loomulikult sain ma vihaseks, kui sain teada, et ta jättiski mind teise tüdruku pärast maha!
Tegelikult ei olnud mu aimugi, et mind ootas ees 2 kuud kõrberännakut. See oli aeg täis segadust, masendust, halbu hindeid, pragusid mitmetes suhetes (k.a. perekond, sõbrad, õpetajad), jms. Mul oli tunne, et olen täiesti väärtusetu. Tolm õhus. Üks sügisleht maas. Üks liivatera Sahara kõrbes. Eikeegi. Ühel süngeimal tunnil juhtusin kuulama Raadio 7 saadet, kus räägiti sellest, mis võib olla raskete aegade põhjuseks. Mind kõnetas eriti see kirjakoht: " Sellepärast, et ma ei läheks kõrgiks, on mulle liha sisse antud vai, saatana ingel, mind rusikaga lööma, et ma ei läheks kõrgiks. Sellepärast olem ma kolm korda Issandat palunud, et see minust lahkuks. Aga tema ütles mulle: "Sulle saab küllalt minu armust, sest vägi saab nõtruses täie võimsuse!" Sellepärast olen ma meeleldi nõtruses, vägivalla all, tagakiusamistes ja kitsikuses Kristuse pärast, sest kui ma olen nõder, siis ma olen vägev!" 2.Kor.12:7-10. Korduvalt küsisin Jumalalt, miks ma olen selles olukorras ja siis kumises vaid see kirjakoht mu kõrvus. Jumal ütles mulle: "Regiina, mul on sulle 3 sõna- HOIA MINUST KINNI!"
Seda ma tegin. Ma lugesin Piiblit sel ajal rohkem, kui kunagi varem. Ma palvetasin sel ajal rohkem, kui kunagi varem.
Saabus 13. märts. See oli 13 ja reede ning päev, mil sõitsin Karmeli noorte Talvelaagrisse. Kui ma hommikul üles ärkasin, ei olnud mul aimugi, kuidas see päev lõpeb!
Sõitsime ema ja Renataga Rakveresse. Ema pani mind Aqua hotelli platsil maha ja ütles, et saame pärast Karmeli juures kokku (see läks mul aga meelest ära!). Mina läksin rõõmsal sammul Selveri poole, et poest emale lillesibulaid osta ja endale lõhna(:D). Kui ma tagasi Aqua hotelli esisele platsile jõudsin, olid minu peas 2 küsimust:
1)Kas me pidime kokku saama siin- s.t. et ema tuleks mulle siia järgi?
2)Kas ma pean ise minema Karmeli juurde?
Aga paraku oli aega vähe- buss oli lahkumas ja mul polnud aega lihtsalt seista. Samas ei saanud ma käituda ka mõtlematult: Kui ma oleks hakkanud kohe Karmeli poole tatsuma, siis ema poleks mind leidnud ja oleks ka kurjaks saanud, et mõttetult edasi-tagasi sõitis. Kui ma oleksin liiga kaua oodanud Aqua ees, oleksin bussist maha jäänud. Võib-olla Sa mõtled: "Regiina, me elame 21. sajandis- kasuta mobiili!" Ma oleksin kasutanud, kui mul oleks kõneaega olnud :D. Aga mul ei olnud mitte sentigi!
Lootusetu tunne oli ausalt öeldes.Ma vaatasin taeva poole ja peas läks pirn põlema! Mulle tuli meelde kirjakoht Piiblist: "...kui teil oleks usk nagu sinepiivake, siis te võiksite öelda sellele mäele: siirdu siit sinna! Ja ta siirduks sinna, ja miski ei oleks teile võimatu." Mt.17:20. Kohe hakkasin palvetama: "Issand, mina tean, et Sina oled üks kõikvõimas Jumal ja Sinule ei ole MITTE MISKI võimatu! Sina ütled oma Sõnas, et kui minu usk on sinepi seemne suurune, siis ma võiksin liigutada isegi seda Aqua hotelli. Jumal, ma usun, et ma saan helistada oma emale. Jumal palun ainult ühte telefonikõnet! Aga Jumal, MA USUN! Aamen."
Umbes midagi sellist see palve oli. Värisevate kätega valisin ema numbri. Panin telefoni kõrva äärde ja... TELEFON KUTSUS!!! Mis aga juhtus- ema ei vastanud oma telefonile. Ma kartsin, et rohkem ma ei saa helistada, sest ma olin palunud ju ainult 1 telefonikõne. Siiski valisin ma uuesti ema numbri. TELEFON KUTSUS JÄLLE! Paraku lõppes ka see kõne tulemuseta. Ma võtsin kogu oma usu kokku ja helistasin siis õele. TELEFON KUTSUS!!! Ja... Õde võttis vastu!! Selgus, et ma pean siiski Karmeli juurde minema. AGA Jumal oli andnud rohkem, kui olin palunud! Ta tegutses üle minu mõtete ja palvete!
Alguses mõtlesin, et äkki isa oli kõneaega peale laadinud. Proovisin niisama kellelegi helistada. Telefonis olev hääl ütles:" Teie arvel pole piisavalt kõneaega, palun laadige täiendavalt kõneaega!" Ma mõtlesin: EI NO JUMAL, SA OLED TÕESTI VÄGEDE JUMAL!!!
Tulemus: Tänu Jumalale jõudsin kõrbest õitsevasse aeda! Masendus sai läbi!!! Ja ma sain ristitud! Leping Jumalaga!!! Ma lõpetasin selle veerandi kõikide viitega!
Mis ma tahan Sulle öelda, armas sõber? Raskeid aegu tuleb, ka kristlastel. Meil on aga Jumal, kes meid aitab! Aga ma tahan öelda Sulle need 3 sõna, mida ütles Jumal mulle: HOIA TEMAST KINNI!" Palveta, paastu, loe tihedamini Piiblit! Sest rasketel aegadel tegutseb kurat aktiivsemalt üritades lõhkuda Sinu ja Jumala suhet. Kuid kui Sa oled tihedasti Jumalaga kontaktis, siis kasvad Jumalale lähemale! Soovin Sulle õnnistust! Pea meeles: THERE IS A LIGHT AT THE END OF YOUR TUNNEL! See valgus on Isa käed, mis Sind kõvasti-kõvasti kallistavad! :)
