...:::Armastus:::...

>

Ma võiksin tunde ja isegi päevi rääkida armastusest. Võib-olla Sa küsid- Regiina, Sa oled 17, mida tead Sina armastusest!??

Ja ehk ongi Sul õigus. Ma olen noor ja elukogemust on mul samuti vähe- kuid räägin oma kogemuste baasist...






Minu armastuse definitsioon oli mõnda aega nn "liblikad kõhus." Kuid nüüd kasvades, pidevalt arenedes ja elukogemusi saades, olen ma avastanud enda jaoks ühe tõsiasja: Armastus ei ole tunne, vaid pühendumine. Tunded on üks osa armastusest. Tunnetes on olulisem minu jaoks see, et Sa oled valmis armastatavat isikut teenima, Sa muretsed kuidas tal läheb, kuidas ta end tunneb jne. Isiklikult olen kogenud kahte liiki armastust:

1)AGAPE ehk siis jumalik armastus, ennastohverdav armastus, täielikult andestav armastus
2)PHILIA ehk tõeline sõprus, sõpradevaheline osadus ja armastus


Sellest parim osa on minu jaoks AGAPE! Ma avastasin, et ma olen valmis taluma tõrjumist paljude poolt seni, kuni olen aksepteeritud ühe poolt. Minu jaoks on täiesti arusaamatu, kuidas saab Jumal armastada mind jäägitult. Kui mul on valus, siis ta ütleb: "Ära muretse, praegu on sul raske, aga ma armastan Sind ja annan Sulle jõudu edasiliikumiseks!" Minu jaoks on mõistmatu, kuidas Ta täidab mind oma armastusega koduteel, keset tundi, enne magamaminekut, kirikus istudes, bussis seistes, oma mõtteid mõeldes, keset kontrolltööd, nuttes jne! Ma armastan, Sind! Ma armastan Sind! Ma armastan Sind, mu kallis Jumal!


"Armastus...usub kõike...Armastus ei hääbu kunagi." 1.Ko.13:4-8
Räägin sulle loo, mida meenutades läheb mul alati nägu naerule...
Üks mees otsustas kord küsida oma ülemuselt palgakõrgendust. Enne kodust väljaminekut rääkis ta oma plaanist abikaasale. Naine ootas ülemuse otsust terve päeva suure ärevusega. Hilisel pärastlõunal võttis mees lõpuks julguse kokku ja rääkis ülemusele oma soovist. Oma üllatuseks saigi ta küsitud palgakõrgenduse.

Kui mees siis koju jõudis, avastas ta, et laud oli kaetud parimate nõude ja põlevate küünaldega. Köögist tuli tema lemmikroa lõhna ning nii arvas mees, et keegi helistas tema naisele ja teatas rõõmsat uudist.

Mees läks kööki ja rääkis naisele palgakõrgendusest. Nad kallistasid ja tantsisid ning asusid siis sööma. Oma taldriku kõrval leidis mees sedelikese:"Palju õnne, kallis! Ma teadsin, et Sa saad palgakõrgendust. Valmistasin selle õhtusöögi, et näidata, kui palju ma Sind armastan!"

Hiljem, kui mees oli teel kööki, et aidata naisel magustoitu serveerida, leidis ta maast veel ühe sedelikese, milles seisis: "Kallis, ära heida meelt, et Sa ei saanud palgakõrgendust. Mina tean, et Sa oled selle ära teeninud. Valmistasin selle õhtusöögi, et näidata, kui palju ma Sind armastan!"

See on niii imetlust väärt! Naine oli oma abikaasa poolt, ükskõik, kuidas asjad läksid. Ta uskus oma abikaasasse! Niisiis: armasta oma sõpru...Oma perekonda... OMA JUMALAT!

Keegi on öelnud: "Armastust ei pandud inimese südamesse selleks, et see sinna jääks. Armastus polegi armastus seni, kuni Sa selle välja jagad." Leia Sinagi võimalusi näidata oma armastust neile, kellest hoolid...

Internet......?

Internet on ülemaailmne arvutivõrkude võrk, mis kasutab TCP/IP protokollistikku. Internet on mugav moodus kodust lahkumata saata kirju (e-post), kontrollida oma lapse hindeid (e-kool), suhelda sõbradega (FB, Orkut, Twitter, MSN Messenger jne), teha ülekandeid (e-pank), otsida koolitööde jaoks informatsiooni(selle asemel, et minna nt raamatukokku)või leida boy/girlfriendi(e-kutt ja e-tüdruk)... Nimekiri on lõpmata pikk...




Teate, mida mina igatsen...? Minna ühel päeval oma perekonna postkasti juurde ja avastada, et keegi on mulle saatnud kirja. Keegi, kellega ma pole ammu suhelnud.. Aga milleks? Tänapäeval on ju olemas msn- lihtsalt kirjutad ja küsid. Mis on MSNi eelis? See on tasuta, kiire ja lihtne vahetada oma mõtteid, kuid on üks probleem- kõik on elektrooniline, Sa ei näe teise inimese tegelikke emotsioone- kõik jääb pinnapealseks.. Ma tunnen, et ainult internetist rääkimine muudab mind pahuraks... Ma soovin, et oleksin elanud ajastul, kus internetist ei olnud kellelgi halli aimugi. Inimesed SUHTLESID! Kõik oli normaalne! Aga internet on kujunenud maailmaks, mis on "nii turvaline." Maailm, kus "igaüks saab olla see, kes tahab." Maailm, kus "ma julgen teha ja öelda asju, mida ma päriselus ei julge mõeldagi!"

Ma igasten, et suhted inimeste vahel toimiksid nii, nagu need talitlesid Aadama ja Eeva vahel! Sain ise ühe väga imeliku kogemuse osaliseks koolituslaagris, kus rääkisin Facebookis inimesega, kes istus minust 4 meetri kaugusel! Internet tundub olevat "riskivaba" paik, kus on võimatu end "tüdruku/kuti ees lolliks teha." Minu arvates on tegelikult normaalne, kui Sa mõnikord endale piinlikust valmistad jne, sest need on need olukorrad, mis kasvatavad meid ja teevad meist inimesed- me pole küll täiuslikud, aga... ME OLEME INIMESED! Mulle meeldib vahel vaadata, kuidas mõni täbarasse olukorda satub, sest see tuletab mulle meelde, et ka mina teen vigu. Aga parem on olla mõraga teemant kui täiuslik telliskivi...?!


Ma esitan Sulle väljakutse: Ürita 1 nädal suhelda ilma FACEBOOKi, MSNi, TELEFONi ja E-MAILita... Ja tee omaltpoolt kõik, et omada otsest kontakti suheldava isikuga. Sest nii lõi Jumal inimestevahelised suhted päris alguses...

Regiina palve Issile..

Mõtlesin, et kirjutan ühe palve, mille mõni aeg tagasi kirjutasin oma palvepäevikusse. Üks sõber küsis, et mis minu elus viimasel ajal toimunud on. Seda saab vastata ühe sõnaga: PALJU. Aga see "palve" annab ülevaate sellest, millega ma praegu oma elus maadlen.

"Heia Vägev!
Ma otsustasin, et jätan tema tagaplaanile ja tegelen igaveste väärtustega ehk siis - mida Sa arvad "meele uuendusest" ja "mõttemaailma muutmisest?" Ma usun, et KINDLASTI rõõmustab Sind see, et mulle on oluline olla Sulle meelepärane. Asjad liiguvad küll pisut aeglaselt ja mõningate tagasilöökidega, AGA TÄNU SINULE ma teen edusamme! Mul on hea meel, et olen õigel teel. Teel, mis viib mind vabadusse!

Eile oli raske päev- ma mõtlesin terve päeva valesid mõtteid, kuid täna läks juba paremini! Anna mulle andeks eilne... Aita mul jätkata varustades mind jõu ja järjekindlusega... Homme on uus päev. Sa armastad mind ja Su halastus on uus igal hommikul...

Ma keeldun meeleheitesse sattumast. Ma keeldun hukkamõistust, millega kurat üritab mind maha tõmmata ja loobuma panna. Tänu Sulle Su Poja eest! Aitäh, et Sina aitad mul valida ka homme õigeid mõtteid! Aamen.

P.s. Ma usun Sinusse! Usun, et Sa töötad mu sees, olenemata kuidas end hetkel tunnen selles olukorras. Sa oled alustanud minus head tööd ja SINA VIID SELLE KA LÕPULE!"


Käimas on sõda- Lahinguväljaks minu mõistus... Kuidas saavutada võitu mõtete lahingus? - sellega ma maadlengi. Eile ma alustasin, sest ma avastasin, et mis meelel, see keelel. Ma tunnen, et mu pea on täis nii ... huhh.. RÄMPSU NOHH! Ma tean, et see on pikk ja valulik protsess, aga mul on Maailma Parim Abiline! Ja ma ei anna alla! Kuula, kurat- MA EI ANNA ALLA, ENNE KUI OLED SINUST VÕITU SAANUD! ÄRA LOODAGI, SEST JUMAL ON MINU POOLEL!

Jumal õpetab läbi erinevate olukordade...

Juba 2. päeva ärkan öösel kell 3 ja 5 , sest ma ei saa hingata. Nina on nii ummistunud. Proovisin mentoolitilku ja 100 muud asja, aga mitte miski ei aidanud. Üks torusiil kuluks ära!

Koolis nuuskan vähemalt iga 20 sekundi tagant. Saksa keele õpetaja ajasin ma küll närvi. Suht piinlik tegelikult: Läksin klassist välja ja jooksin vetsu nuuskama, et koridoris "müristades" teiste tundi ei segaks. Sain siis nina enam-vähem hingatavaks, sisenesin klassi, istusin 5 sekundit, kui tundsin endas tõsist vajadust taas nuusata! KOHUTAV! Vatsasel juhul oleksin aevastanud...

Tegelikult ma avastasin selles ühe vaimuliku tera. Meie inimestena kaldume nii tihti mõnulema ajas, kus kõik suhted meie eludes on head, hinded on korras, raskusi õlul ei ole ning Jumal nii lähedal. Aga nii, kui oma kookonist peame välja tulema, hakkame kohe kiunuma.

Teine asi, mida ma tähele panin oli see, et me ei oska väikeste õnnistuste eest tänulikud olla. Me viriseme, et meil ei ole kõige uuemat iPhone'i või iPodi või Apple'i arvutit või et igatseksime endale tüdruk/poiss-sõpra JNE. Panite tähele- viriseme asjade pärast, MIDA MEIL EI OLE! Selle asemel, et olla tänulik selle eest, mida MEIL ON!

Kuna praegu on mul üsna raske hingata, siis ma tean, et oskan olla tänulik päeval, mil nohu kaob ja olukord mu ninas taas normaliseerub. OLE SINAGI TÄNULIK IGA VÄIKESE ÕNNISTUSE EEST, MILLE JUMAL SINU TASKUTESSE POETAB!

Nii tormis KUI äikeses...

Kas Sa usud mind, kui ma ütlen, et Jumal võib päästa ka kõige hullemast olukorrast? Mina isiklikult olen seda alati uskunud, aga vahel ikka kipun seda unustama.

Pühapäeval, 8. august kell 1:20 avastasin end olukorrast, kus ei suutnud enam oma voodis magada. Mul polnud lihtsalt õhku! Läksin voodist välja- aken oli lahti. Hmm... Imelik... Miks õhku ei ole?- see oli küsimus mu peas! Krabasin oma 2 tekki(jah, ma magan 2 tekiga- mõni ime, miks mul palav oli, eks), paksema asetasin põrandale, viskasin padja teki ülaossa ja kobisin põrandale magama- see on nimelt ainus ravim unetusele. Vähemalt minu jaoks. Õhkukesem tekk peal, jäin magama..


Tegin oma silmad lahti- kell oli 7!!! Misasja?! Kuidas see võimalik on?! Püüdsin magama jääda, aga asjata... Selle asemel kummitas mind nädal tagasi kirjutatud laul, millele ma polnud korralikku refrääni veel mõelnud.. Mõtlesin välja siis refrääni korraliku viisiga... Püüdsin silmad uuesti kinni panna... Lootusetus... Kell oli juba 8!! Hmm.. Kell 10:30 saan üle pika aja kirikusse minna PÜHAPÄEVAL, mõtlesin.. Jesssssss!

Kirikus tulid mulle rõõmsate nägudega Silja, Mariliis ja Aveli! Silja... Hah, lastelaagris sai niiiiiiiiiiiiiii palju nalja koos temaga! UU, Janes! ja UUU James! kummitavad siiani peas :F

Pärast kirikut läksime Pihlakasse jäätisekokteili jooma ja ... sõime veel mingit imelikku kooki.. Mitte selles mõttes imelikku. Kui ma praegu mõtlen selle maitsele, siis... Ei, sellel ei olnud mingi biskviidipõhi, pigem oli selle tekstuur keeksine. Jah, ilmselt oligi! Põhjaks keeks, siis vahel oli mingine kreem, ilmselt midagi toorkohupiimaga segatud ja peal kirsid.. See ei olnud mu elu parim koogielamus AGA see oli üks parimaid ema-tütre momente mu elus!

Pärast kirikut oli plaanis ujuma minna. Koristasime kiirelt toad ära ja kell 19 startisime kodust.

Ujusime rahulikult, kuigi istusin ise enamik ajast kaldal.. Vesi oli mõnusalt soe.. Mitte nagu Vainupeal :D Nii kui varba otsa sisse panin, tõmbus too krampi.. :D Aga Võsul oli MÕNNA!


Järsku märkasin suuri ja tumedaid pilvi. Kuulsin võimsat kõuekärgatust ja mõtlesin õudusega: Meil on kodus kõik aknad lahti- kedagi ei ole kodus! Ja kõik elektroonikaseadmed on samuti pistikus! "EMA! EMA! ME PEAME KIIRESTI KOJU MINEMA, SIIT TULEB VÕIMAS ÄIKESETORM!" Kiirustasime kõik kaldale, sest tuul juba tõusis. Pakkisime asjad ja lootsime, et jõuame õigel ajal koju. Õigemini, me palvetasime, et jõuaksime!

Sõitsime keset teed, kui järsku ema auto kinni pidas. No ei olnud võimalik sõita. Padukas oli nii mega, et lihtsalt vastutulevate autode tuled pimestasid.. Nagu ka äike, mis meie peade kohal välkus siia ja sinna. Püüdsime sõita mõõdukal kiirusel, sest kes on Võsul käinud, teab, et teeäärsed on ümbritsetud tiheda metsaga ja teele oli kukkunud palju puid... Minu peast käisid läbi uudistevideolõigud majadest, kuhu äike sisse oli löönud... Mõtlesin õudusega, mida ma teeksin siis, kui mul ei oleks enam kodu. Kus ma elaksin? Kuhu ma läheksin? Aga teate, mllest mul kõige rohkem kahju oleks olnud? Ei riietest, toast, arvutitest, vaid... Minu Piiblist.. Olin selle ju niiiiii vaevaliselt saanud.. Mõtlesin, et kui peaksin sellest jälle ilma jääma... Välgunooled ikka sihtisid meeleheitlikult tormist räsituid puid. Ema oli niii vapper!

Järsku tegin ettepaneku palvetada keeltes.(Mittekristlastele nii palju, et nn "keeled" on üks Püha Vaimu annetest. "Keeled" on maa peal olev murrak, millest nt mina aru ei saa, aga ma oskan seda keelt rääkida. Keele on mõeldud Jumala ülistamiseks, aga ka palvetamiseks, kui nt emakeelsed sõnad otsa saavad. Mina palvetan keeltes siis, kui olen äravas olukorras ja ei oska midagi konkreetset palvetada).



Olime sõitnud Kihlevere mastist mööda, kui nägin taevas midagi imelikku. Seal, kus meie elasime, oli hele kaar. See nägi välja nagu Jumala käed oleksid katnud meie maja, ümber oli aga torm ja sähvisid välgunooled. Osad neist justkui jäid maa sisse kinni, surisesid vihaselt puude vahel..
Keerasime oma teeotsa sisse. See on see koht, kus lõppeb asfalttee ja algab 1.5 km kruusateed... Kogu ala oli täis suuri oksi ja pidime 30 km/tunnis sõitma,muidu... Heal juhul oleksime lõhkunud oma auto.. Sõitsime ärevate südametega. Ma ei tea, mida tundsid ema ja Renata, Romet ja Rebeka, aga mina värisesin. Ma usaldasin Jumalalt, aga on päris raske uskuda midagi head, kui näed ümberringi tormist laastatud maad... Majani oli veel 200 meetrit... Mets... Maja.. Uskumatu, midagi ei tossanud- MEIE MAJA EI LÄINUDKI PÕLEMAAA!! Läksime majja sisse... Vaatasime üle oma elektroonika... Kõik töötas! Ma küsisin endalt- mis toimub? Aga ma teadsin täpselt, mis oli juhtunud:
JUMAL OLI PÄÄSTNUD MEIE KODU!

Vaatan praegu tuba, kus ma istun... Jumal päästis mu kodu! Uskumatu! Ajalehed rääkisid sellest, kuidas torm süütas mitu maja ja viis katuseid minema mitmes paigas, murdis meeletus kogustes puid!

See oli kõige hullem äike, mida ma kogu oma elu jooksul olen näinud! Sellest hoolimata ei olnud Jumala jaoks mitte mingi probleem meie kodu kaitsta!

Aitäh Sulle Sinu ustuvuse eest, kallis Jumal ! ! !

Oh õudust- EKSAM!

Paljud ilmselt on pidanud tundma eksamihirmu. Hirm, mis paneb meid mõtlema, et me põrume ja kukume läbi. Kuid ma tahan, et Sa teaksid midagi: "Jumal on Sinuga igas Su olukorras!"

7. mai juhtus minuga pisike õnnetus kehalise kasvatuse tunnis. Mängisin korvpalli ja õnnetul kombel said mu parema käe nejanda sõrme liigesed tugevalt kahjutada. Med-õde soovitas mul minna traumapunkti, kuid selle mõtte otsustasin maha matta. Ema siiski viis mu õhtul kell 23 Rakvere Tarumapunkti, kus mul diagnoositigi liigeste kahjustus. Sõrm pandi lahasesse. Patsiendikaardile oli kirjutatud: ´Kahjustuste ravimiseks vajab sõrm puhkust. Mulle tähendas see 1 nädalat kirjutamiskeeldu.

10.mai-14.mai oli minu jaoks üks piinarikas aeg. Kirjutada ma ei tohtinud ning mõtlesin juba hirmuga, et kas eksami ajaks saan lahasest ja kirjutamiskeelust lahti. Matemaatikatunnis tegime eksami kordamisülesandeid. Minu kahjuks on mul kirjutamismälu.. Paraku ei saanud ma mitte midagi läbi kirjutada. Eksamipäev lähenes hirmuäratava kiirusega...

14. mail möödus nädal kirjutamiskeelust. Oli parajasti kehalisetund, kui vihaga otsustasin lahase sõrme ümbert ära võtta. Nädalavahetus möödus raskelt- tegin järgi nädala materjali ja kirjutasin ümber konspektid. Aga eksam oli 17. mail! Pühapäev (16.mai) oli esimene päev mil´mu sõrm ei valutanud. Kell 9 hommikul tõusin üles ning hakkasime kartuleid maha panema. Siis läks traktor katki ning keevitada ei saanud, sest naabrimees oli metsaveotraktoriga liinid puruks sõitnud ning tublidel Eesti Energia meestel ei olnud võimalust kiirelt kohale tulla. Nii ootasime ja ootasime... Oh, kas unustasin midagi? Ah jaa- OOTASIME! Ma tundsin, et hakkan juba ärrituma, sest ei saanud eksamiks üldse õppida.Lõpuks, kell 15.30 sain hakata kordamisülesandeid tegema..


Tundsin end väsinuna. Ülesandeid teha ei viitsinud ja tundus ajaraiskamine. Otsustasin panna 5.10-ks äratuse ja vaadata mis saab...


Äratuskell helises. Kell oli 5:10 ja ajasin end püsti. Sees oli närv ja stress. Masendusemõtted ründasid ja tundsin end kurvana. Ma ei suutnud keskenduda- mõtlesin, et nüüd on kõik- ma kukun läbi!



Ma pole juba aastaid tundnud eksamihirmu, sest olen alati teadnud, et kui midagi läheb meelest, tuletab Jumal mulle meelde, kui olen kõik ära õppinud(9.klassi eksamiteks ma ei õppinud. Ma tundsin, et pean Piiblit lugema ehk siis rajama oma koda kaljule!)Kuid seekord olin ma närvis. Avasin oma Piibli lootes leida midagi, mille abil Jumal võiks mind rahustada. Siiski tundsin enese sees rahutust. Ma ei ole tavaliselt mitte kunagi ,ka suurima ürituse ajal (kus pean esinema), närvis, sest tean, et Jumal on minu poolt. Keda ma siis pean kartma, kui Jumal on minu poolt?? Kuid südames tundsin, et seekord jäi eksamiks õppimata laiskuse tõttu ja tundsin süüd Jumala ees. Ja see painas mind. Kartsin, et Jumal ei ole minu poolt. Tundsin oma südames, et Jumal kõnetas mind avama Roomlaste kirja 8. peatüki. Tegin seda. Mind vapustasid seal olevad kirjakohad!

Nt:
1) Ro.8:24;26-27 ütleb: "Sest me oleme päästetud lootuses. Ent lootus, mida nähakse, ei ole mingi lootus; sest mida keegi näeb, kuidas ta siis veel loodab? Aga samuti tuleb ka Vaim appi meie nõtrusele; sest me ei tea seda, mida paluda, nõnda nagu peaks, et Vaim ise palvetab meie eest väljendamatute ohkamistega. Aga südamete uurija teab, mis Vaimul on mõttes, et ta kooskõlas Jumalaga kostab pühade eest." See kirjakoht rääkis mulle minu lootusestusest olukorrast. Õnneks rääkis see sama kirjakoht, et mul on lootust, kui ma ainult Teda usaldan! Kui ma palvetan keeltes, siis ega ma ju aru saa, mida ma räägin, kuid JUMAL SAAB!

2)Ro. 8:31-36 sisestas minusse veelgi enam julgust, sest see kirjakoht tegi mulle selgeks, et ma ei ole väärt ka Igavest Elu ning elu Jumalaga, kuid Jumal siiski armastas ja oli armuline saates oma Poja minu eest surema. Nii et mul oli siiski lootust.



Bussijaama on mul 15 minuti tee. Terve tee olin palves: " Jumal. Tead, pean Sinuga aus olema. Ma olen olnud tegelikult laisk ka, et neid ülesandeid ei lahendanud. Ja ma tean, et ma ei ole head hinnet ära teeninud. Aga Isa, ma pole ka ära teeninud elu Sinuga. Ma pole teeninud ära Sinu armastust ja igavest elu! Aga siiski Sa armastasid mind ja andsid oma poja minu eest... Jumal, kui Sa tõesti ei leia muud põhjust, et mind aidata, siis tee seda siis vähemalt sellepärast, et Sa armastad mind. Jumal, vala minu peale oma armuvihm. Andesta, et olen laisk. Ma tunnistan seda. Ja tean, et ei ole ära teeninud "5.(olen viieline õpilane ja neli ON minu jaoks halb hinne :)." Isa, kui ma peaksin siiski "5" saama, olgu see Sinu suure armu ja armastuse kinnituseks. Aitäh, et Sa oled täna minuga seal eksamisaalis, et Sa istud minu kõrval. Aitäh, et Sa oled mulle toeks ja varustad mind tarkusega."

Kui sisenesin klassi, ei tohtinud me materjali veel viimast korda üle vaadata. Õpik kästi rangelt kinni panna, kott pingist kaugemale asetada. Palvetasin keeltes ja minu üle tuli imeline rahu. Ma ei olnud enam närvis. Kui võtsin enda kätte eksami, avastasin, et ülesanded on minu jaoks meeletult lihtsad, ka nn rasked ülesanded(tekstülesannetes ja trigonomeetriast ei jaga ma tuhkagi!) olid kerged!

Eksami tegemise ajal märkasin, et ühel tüdrukul oli raskusi ülesannete täitmisega. Ta oli närvis, nuuskas, nüheles pidevalt. Õnnistasin teda ja palusin, et Jumal talle tarkust annaks.



Eksamihinde sain teada kolmapäeval, 19.mail. Ja mis oli hindeks? 5! Ka see tüdruk, kelle eest eksami ajal palvetasin, sai 5!!

Paljud, kes seda lugu teaksid, võiksid öelda: "You were lucky!" Aga paraku neil ei ole õigus. "I wasn't lucky, I was blessed!"

Kui Sul on samuti närv sees enne esinemisi või eksameid, siis ÄRA KARDA! Jumal hoolitseb Sinu eest. Kui Sul on keeled, kasuta neid julgelt!

Õnnistan teid kõiki kirglikult!

Püha Vaimuga Ristimine!!! KEELED!!

Tegelikult sai kogu asi alguse 19.-21.märtsil, mil algas meie koguduse Talvelaager "LÄBI MÜÜRI!" Tegelikult on täna juba 6. aprill, kuid miks alles nüüd kirjutan? Ma vajasin pistu aega, et kõike seedida ja analüüsida. Mõnes mõttes oli süüdi ka ajapuudus ;)


Juba ammu enne laagrit seadsin ma eesmärgi, mis pidi täituma. Sihikindla inimesena(või ma vähemalt arvan end seda olevat)ei jäta ma kunagi enne, kui olen oma eesmärgi saavutanud, nõudku see higi-, vere- või lihtsalt pisaraid. Selliseks on Tema mind loonud... Mis oli siis laagrisse mineku eesmärk? Meie viimati toimunud FOG-is, mis oli enne laagrit, rääkisin ma selgsõnaliselt,et saan keeled st Püha Vaimuga ristitud! Mõnes mõttes võib tunduda, et ma olen hull inimene... AGA MA USKUSIN SÕNADE VÄESSE!! Ma uskusin, et minu väljaräägitud sõnadel on vägi!!!

Saabus laagriõhtu. Ma avastasin end olukorrast, kus esimest korda elus olen kuskil üritusel JUMALA pärast! Tihti oli põhjus, miks kuskilt ürituselt osa võtsin just see, et sellel üritusel osalesin vinged ja sümpaatsed inimesed. Kuid seekord ei olnud ma laagrisse läinud lahedate inimeste pärast, VAID Jumala pärast!!


Laupäeva hommikul äkasin juma 5-6 paiku hommikul. Mitte äratuse peale, vaid tundsin enda sees, et nüüd on õige aeg ärgata. Ma teadsin, et 20.märts saab olema üks tähtis kuupäev minu elus! Alustasin oma päeva rõõmsa palvega: tänasin Teda eesoleva tähtsa päeva eest ning palusin Tal seda õnnistada! Lugesin Piiblit nagu tavaliselt ning vaatasin enda ees olevat klaverit, mille kõrval magasin! (Ma armastan klaverit!! Nii tahaks osata seda mängida!!!)

Õhtul, kui Järvakad tulid, tundsin end närvilisena. Ülistuse ajal avastasin, et ma ei suuda Jumalat kogu südamest ülistada. Mul pole kunagi varem ülistamisega probleeme olnud, kuid nüüd leidsin end olukorrast, kus midagi täiega kripeldas. Ma tormasin sõna otseses mõttes sealt eest minema (olin kõige ees). Ma olin šokeeritud! Ma ei mõistnud, milles on asi! Siis, kui Mairo rääkis, ei suutnud ma mitte midagi "haarata." Tema jutt jooksis täielikult mööda külgi maha! Meeletult kahju sellest, muidugi.

Kui tagasi tulin, istusin Marise kõrvale. Järsku rääkis Mairo Püha Vaimuga ristimisest. Käänasin kõrvad ja "keerasin volume'i juurde, et paremini kuuleksin." Järsku küsis ta küsimuse:"Kes tahab Püha Vaimuga ristitud saada, tulgu siia ette!" Kõigepealt ma ehmusin kuuldust ning niipea, kui olin toibunud, jooksin sinna ette! Miks? Sest ma olin seda nii kaua oodanud! Oodanud, et saan keeltes palvetada ja ülistada ja... Oh, kuidas ma neid keeli tahtsin!!

Kui ma seal sees seisin, siis kõigi( umbes 15 inimese) eest palvetati. Kui kord jõudis minu kätte ja Mairo ütles, et NÜÜD saad Sa PV-ga ristitud, tundsin enda sees vaid tühjust. Kui ma silmad avasin, siis õde mu kõrval ütles, et MA SAIN KEELED! Ma muutusin vääääga kurvaks, sest mina ei saanud!! Varsti tulid kõigi juurde inimesed, kes neid kallistasid. Mind kallistas Kadi ja Maris. Ma nutsin. TÄIEGA! Paljud arvasid, et sellepärast, et sain keeled. Aga see ei olnud nii(ma olin eelnev õhtu tunnistanud, et "kallid laagrilised, homme saan ma keeled")!!! Ma läksin meie (Renata, Maris, Kadi, Edita, Noomi, Tuuli, Marika, Erika) tuppa. Õnneks oli see tuba tühi.



Võtsin kopsud õhku täis ja hakkasin kõva häälega nutma... Küsisin: Jumal, miks Sa mind ilma jätsid? Miks Sa kõikidele teistele andsid, kuid minust mööda läksid?? Miks oled Sa mind hüljanud, Jumal? Miks? Ma pole ilmselt mitte kunagi veel niimoodi nutnud! Ma lihtsalt vappusin. Muudkui korrutasin: Jumal, miks? MIKS? MIKS? MIKS? Ma olin meeleheitel. Ma ei mõistnud, mis oli juhtunud. Ma nutsin nii kõvasti, et mul polnud enne magamaminekut meiki maha vaja võttagi: ma olin selle maha nutnud! Järsku tundsin, et minu sees kerkis esile üks sõna. Ma kuulsin seda enda sees, aga surusin seda väljaütlemata maha: EI, MA MÕTLEN SEDA ISE VÄLJA! Jätkus minu meeleheitlik nutt: Jumal, ma tegin kõik, mis Sa ütlesid. SINU pärast tulin ma siia laagrisse. SINU PÄRAST! Miks oled Sa mind maha jätnud? Mida ma veel pean tegema? Jumal, miks Sa oled mind maha jätnud?

Kuulsin samme. Keegi oli meie toa poole tulmas. Ronisin magamiskotti sisse ja pugesin peitu. Ma vappusin veel pisaraist. Varsti tulid paljud inimesed meie tuppa, nende hulgas Maily. Ta tuli minu juurde, ja küsis, et kas kõik on korras. Ütlesin, et "ei ole. Jumal jättis mu keeltest ilma." Maily palvetas minuga, kuid midagi ei juhtunud. Tundsin enda sees täielikku tühjustunnet. Kui olime palvetamise lõpetanud, küsis ta, et kas tunnen mingit sõna esile kerkimas? Ütlesin: "Ainult tühjus. Sees kajab. Maily, Sina pole selles süüdi. Isegi kui Gunnar minu eest praegu palvetaks, ei saaks ma keeli. Ma suuga tunnistan, et saan keeled, aga süda kahtlustab. See on põhjus miks ma ei saa keeli. Ma lähen õue..."

Kutsusin endaga kaasa ka Marise ja Kadi. Me mängisime lumes ja tundsin ikka seda sama sõna esile kerkimas. Ja siis, esimest korda ma ütlesin selle välja! Ja mina rumaluke, ei teadnudki, et Jumal oli keeled minu sisse juba enne Maily tulekut pannud! Ma pidin need vaid välja ütlema! Minu südamesse voolas rõõm! Ja järsku hüüdsin ma rõõmsalt: Ma sain keeled! Ma sain keeled!!! Kadi ja Maris kallistasid mind!

Nüüd olen ma oma keelt "juurde õppinud," ning mida rohkem ma seda räägin, seda pikemaks see fraas läheb! Ma armastan seda keelt! See on niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii ilus!!!! Alati, kui ma keeltes palvetan, muutun ma korrapealt nii rõõmsaks! Jumala armastus katab mind!

Kui me läheme kuskile, kas või kirikusse, Jumala pärast(mitte inimeste pärast), siis ei pea me MITTE KUNAGI kahetsema! Ma ei kahetsenud kordagi selle laagri jooskul, et sinna üldse läksin, sest minu sihik oli paigas, eesmärk õige. Ja kui meie sihik on paigas, siis võime saavutada selle, mida oleme tahtnud!

AITÄH SULLE, ARMAS JUMAL, KEELTE EEST!!!!