Minule on. Viimasel ajal olen märganud paljudel noortel a'la selliseid lauseid kas siis FB staatusena või blogides piltidena üleval. Need laused ei kajasta tegelikult mitte midagi muud, kui seda, et MEIL KÕIGIL on IGATSUS olla KEEGI kas või ühe inimese jaoks. Et oleks SEE ÜKS, kes peaks mind tähtsaks, SEE ÜKS, kes hooliks, SEE ÜKS, kes kuulaks muresid, SEE ÜKS...
Tere tulemast kampa- mina olen ka EI KEEGI ja mulle meeldib olla EI KEEGI! Tead miks? Sest Jumal kasutab inimesi, kes arvavad, et nad on EI KEEGI-d!
Kui ma olin 14, siis ma igatsesin, et minu elus oleks inimesi, kelle jaoks olen ma KEEGI. Kui ma sain 15, sain ma selleks KEEGI-ks. Ja hea oli olla. Ma olin kutsutud igale sünnipäevapeole. Osa inimesi ei julgenud minuga rääkida, sest see, mida Jumal minuga tegi, oli nende jaoks aukartust äratav. Juhid hakaksid nägema minus potentsiaali. MIND MÄRGATI! See oli NII HEA TUNNE!
1,5 aastat tagasi toimus minu elus kokkuvarisemine, nagu sellistel puhkudel ikka toimub. Olin muutunud uhkeks, sest ma olin KEEGI. Tuletan siinkohal meelde, et uhkus oli esimene patt maailmas: ka Lucifer langes uhkuse tõttu. Ma kaotasin sõbrad, kes olid mul enne väga lähedal. Ma kaotasin kõik, mis mul oli. Ma läksin ära kirikust, sest ma polnud enam seal KEEGI. Ma lahkusin varakult teenistustelt. Ma ei rääkinud enam kellegagi. Ma hakkasin vihkama kõike oma ümber. Ma hakkasin vihkama kõike, mis oli ehe ja hea, loomulik ja puhas. See ei olnud kontrastne kukkumine, see oli aeglane protsess. Ma muutusin külmaks ja tigedaks.
Minu elu kõige hullem nädal sai alguse mu sünnipäeval. See oli nädal, kus ma ei võtnud kordagi Piiblit kätte ega lugenud seda. Ma hakkasin vihkama oma sünnipäeva (16. aprill), sest mu suhtumine sellesse oli- see on kõige neetum päev minu elus. Ma läksin 15. aprillil Facebooki ja eemaldasin oma sünnipäeva profiililt, muutsin selle nähtamatuks kõigi jaoks. Ma eemaldasin võimaluse oma seinale kirjutada. Ma vihkasin iga (välja arvatud Mari, Kadi, Ardi, Renata, Kristjan, Reni, Liisa, Erki) õnnitlust, sest need olid minu jaoks võltsid ja vastikud. Minu sees kumises lause: "Ma vihkan oma sünnipäeva. Ma vihkan oma sünnipäeva." Soovisin, et see päev oleks läbi. Ma olin oma elu sügavas kriisis... Sest ma olin taas EI KEEGI. Ma olin tige, et leidus inimesi, kellel oli vaatamata FB-st info mahavõtmist mu sünnipäev meeles. Kodus me mu sünnipäeva ei tähistanud, sest ma ei tahtnud. Seega keegi peale Renata mind ei õnnitlenud.
Teisipäeva hommikul (17.aprill), kui ma üles ärkasin, siis ütles Jumal mulle: "Ei, Regiina, sina ei vihka oma sünnipäeva. Sulle meeldib oma sünnipäeva tähistada. Sa naudid sõpradega koosolemist. Aga kurat vihkab sinu sünnipäeva. Ta vihkab päeva, mil sa sündisid, sest ta teab, mis mul sinuga plaanis on."
Mina täielikult ignoreerisin Jumalat. Kõik "kristlik" oli mulle vastik. Ma sisendasin endale taas lauset: "Ma vihkan oma sünnipäeva, ma vihkan oma sünnipäeva, ma vihkan oma sünnipäeva!" Ma ignoreerisin... kuni saabus laupäeva õhtu. Ma tundsin, et ma ei suuda ilma Jumalata. Ma ei suuda ignoreerida seda armastust, mis Tema ligiolekuga kaasneb. Küsisin endalt, et kui mina hülgan Jumala praegu, siis mis minust saab. Kas täitub minu elus kirjakoht "Siis nad hüüavad mind, aga mina ei vasta, otsivad mind, aga ei leia!" (Õp. 1:28).
Ma teadsin meest, kes olid olnud väga ustav Jumalale, kuid siis Ta teadlikult hüljanud. Jumal hoiatas, aga ta ei kuulanud, ta ei lasknud Jumalal oma südant tervendada. Läks paar aastat mööda ning see mees soovis Jumala juurde tagasi tulla. Ta hüüdis ja anus, aga Jumal ei kuulanud teda enam. Ta teadis, et tema "armuaeg" sai läbi. Ta magas oma võimaluse maha. Jumal ei lase enaga mängida. Jumal ei ole Sinu mängukann. Jumal ei lase oma au pilgata.
Sellel laupäeva õhtul istusin ma kamina ees, suutmata tuld alla teha. Proovisin 7-8 korda, panin paberit juurde, aga puud ei süttinud. Üheksandal korral ütlesin: "Jumal. Ma tean, et see on TÄIESTI jabur, aga... Mis oleks, kui see kamin oleks nagu minu süda. Kui Sina elad seal, siis süda on leekides, see tähendab tuline Sinu järele. Ma proovin veel ühe korra. Anna mulle palun uus võimalus." Siis võtsin ma kõik puud ahjust välja, osa oli natuke põlenud. Panin puud hoopis teistmoodi, panin paberit puude vahele, hingasin sügavalt sisse ja tõmbasin tikku. Puud hakkasid põlema. Kamin hakkas küdema.
Pühapäeval ärkasin hoopis teistmoodi: teadsin, et uus nädal algab minu elus uutmoodi. Leppisin Jumalaga kokku, et esmaspäeval alustan uuesti Piibli lugemist.
Alates sellest hetkest on kõik mu elus läinud teistmoodi: ma sain bioloogia ja inglise keele aastahinded, kursusehinde ja lõputunnistuse hinde "5." Klassijuhataja saatis mu nime presidendile ning kui saan hr Ilveselt kutse, siis olen oodatud presidendi vastuvõtule.
Teate, mis on veel muutunud? Ma palun Jumalat, et VÕIKSIN OLLA SEE "EI KEEGI!" Miks? Sest ma mõistan, KUI HEA on olla EI KEEGI. Sest just nimelt need EI KEEGI-d on inimesed, keda Jumal kasutab! KEEGI-d on liiga uhked selleks :)
TÄNA ÕNNISTAN MA SIND, KES SA TUNNED, ET "EI KEEGI" ON NÕME OLLA! Ära muretse- Jumal kasutab Sind!
