Ja mina veel mõtlesin, et Jumal on normaalne.... :D

See on täiesti uskumatu, kuidas Jumal suudab täiesti normaalse päeva pea peale keerata. Kuid Ta siiski teeb seda, et kasvatada meid Tema armastuses ja tarkuses ning usalduses.

Esmaspäeval, 31.jaanuar, läksin ma trenni nagu tavaliselt. Ma absoluutselt naudin füüsilist koormust, sest:
1)see maandab pingeid
2)viib mõtted koolist eemale.

Tavaliselt ei võta ma peale tossude ja veepudeli midagi kaasa. Isegi mitte telefoni. Vahel juhtub nii, et enne trenni läheb mul metsikult kiireks. Ja siis võib midagi maha ununeda/võtad kaasa asju, mida tavaliselt ei võta. 15 minutit sõitu ja olingi juba riietusruumis. Jopet seljast ära võttes avastasin, et mul oli telefon taskus. „Imelik, tavaliselt ma ei võta telefoni kaasa,“ mõtlesin. Lülitasin telefoni välja ja jooksin kiiresti treeningsaali ning algas 1 tund ja 15 minutit mõnusat treeningut. Sellal, kui mina mõnusasti oma lihasgruppe suurendada üritasin, mõtles Jumal naerdes- „täna korraldan Regiinale väikese üllatuse.“
Trenn läbi, panin välisriided selga ja lülitasin telefoni sisse. Mu telefon hakkas kohe helisema. „Imelik, tavaliselt pole siin maa all (meie riietusruum asub tõepoolest kohas, kus tavaliselt levi pole).“ Võite juba arvata, kes helistas. EI, mitte Jumal, mu sõbrad. AGA ema. Kõne sisu oli selline:

Ema: „Eeeeeem, Regiina... Ma ei ole Sulle veel jõudnud järgi tulla sest... Ehhee.. Üks auto sõitis mu ülbelt suurde hange kinni...“
Regiina: „Ooota, mismõttes? Kus Sa oled?“
Ema: „Ehhhee...Noh.. Sa pead umbes 1,5 km jooksma ja siis...“
Regiina: „Okei, tulen kohe.“



Mõtlesin- vaene Renet (mu vend, kel samuti trenn lõppes ja ootas ema), külmetab õues ja ootab kurvalt. Äkki mõtleb, et ema unustas ta ära. Seega- mul tuli tegutseda kiirelt. Õues oli rämedalt külm. Õhk oli jäine. Mõtlesin, et pean riskima Reneti nimel taas häälepaeltepõletikuga. Jooksin nii kiiresti kui sain ema juurde. Kordagi ei peatunud. Täiel kiirusel. Osa noori jõlkus veel väljas. Nad vist vaatasid, et ma täitsa hull.. Aga mul oli poogen neist. Ma mõtlesin, kuidas kiiresti ja valutult emani jõuda. Pekki, tänavavalgustus lõppes ära. Jõudsin veaduktini. Kottpime. Jesssss, mu telefonil on ju taskulamp. Pekki, aga mul pole JÄLLE kindaid. Jooksin- taskulamp käes ja käed jääs- edasi. Ei peatunud. Ja vaatan- ei ole olemas- ema auto tuled paistavad. Veel 100 m ja olengi kohal. KOHAL!



Oleks siis asi sellega piirdunud- ema tuli ju hangest välja ka lükata. Lükkan-lükkan. Peaaegu väljas- HMMMM... Jõudu vähe. Ja kindaid ka pole! Vaatan, mingi naine tuleb labidaga. Nüüd on kaks varianti: Kas ta on normaalne ja aitab meid sellest lumest välja, või ta on ebanormaalne ja tahab labidat kasutada mõnel kuritegelikul eesmärgil... Ei ole olemas- meie kooli arendusjuht. Huhh.. Olen taas õnnistatud....!

Mis ma ikka keerutan- saime lumehunnikust välja ja sõitsime koju. Aaa, ei.. Reneti tõime ka ära.:D Ta torises pisut, aga... :D


Kokkuvõtteks: ära Sa arva, et kui õhtu käes, siis Jumal läheb ka magama. Ei lähe Ta midagi! Vot korraldab Sulle ikka uskumatuid asju hetkel, mil Sa ei aima ka. Kogu aeg mõtleb, kuidas vänta panna. :D Okei, sõbrad, nali naljaks. Pea lihtsalt meeles, et Ta jälgib Sind. Utsitab teinekord hanguga takka ka, kui vaja... Kõike AINULT sellepärast, et Ta hoolib Sinust ja armastab Sind. !!! Ja nii ongi!

Miks ma ei ole õnnelik.....?

Võimalik, et ka Sinul on südames asju, mis takistavad Sul olla õnnelik? Kas pole nii? Selleks võib olla nt igatsus armastuse järele või isegi materiaalne vajadus. Tihti arvame, et kui me igatsus täidetakse, siis võime öelda: "VOT NÜÜD OLEN ÕNNELIK! Kuid läheb mõni aeg mööda ja me taipame, et ei tunne end taas õnnelikuna... Tuleb tuttav tunne? Näiteks- oled alati soovinud endale kitarri ja mõtled, et "Oh, kui ma vaid ainult ühel päeval omaksin kitarri- küll ma siis oleks õnnelik!" Sa saad oma kitarri ja tõepoolest- Sa oledki mõni aeg õnnelik.... Kuid läheb mööda aasta... Okei 2 aastat. OKEI 5 aastat.... Ja tunned, et- nii, mul on nüüd kitarr, AGA vot kui mul oleks SEE ASI, siis oleks ma TÕELISELT õnnelik...

Siin, mu sõbrad, kerkib üles probleem, millel nimeks "Tänulikkuse puudumine!"

Jätangi selle postituse sellise lahtise sisuga... Sest see on see koht, kus Sul on võimalus oma Isaga sellest probleemist rääkida...

Takistused

"...nõnda oleme meie paljud üks ihu Kristuses, üksikult aga üksteise liikmed." Ro. 12:5

Kas Sinu igatsus on olla Jumalale meelepärane? Kui Sa vastad: "Absoluutselt!," siis astu vastu oma iseloomu vigadele. Alati ei ole kerge mõista, et vead meie eludes on takistuseks ja need takistused tuleb järjekindlalt välja kookida. Võib-olla Sa mõtled- Regiina, ou-ou-ou, mis takistustest Sa räägid?

1. UHKUS: Vaimulik uhkus, seltskondlik uhkus, rassiline uhkus. Jumal vihkab IGASUGUSEID UHKUSE VORME, mis vaatavad teistele ülevalt alla. Pane tähele, armas sõber:"...vaid te peate alandlikkuses üksteist ülemaks kui iseennast."(Fl.2:3) Uhkus ajas saatana upakile ja AJAB SIND KA, KUI SA SELLEGA EI TEGELE!! Jumal kaevab maad, Sina oled labidas tema käes... Ära seda unusta!

2. EBAKINDLUS: Ebakindlate inimeste probleem on see, et nad ei julge riskeerida. Nende eelistuste kategooriasse kuulub mugavalt istumine ja terve elu maha magamine. Kui Sa tõesti usud, et Jumal elab Sinu sees, siis kuidas saad Sa olla veel ebakindel?!

3. TUJUKUS: Keegi on kunagi öelnud: "Tujukad inimesed on nagu tuul-iial ei tea, mis suunast nad puhuma hakkavad!" Probleem selliste inimeste puhul on see, et nende peale ei saa loota. Tujukus on hästi omane puberteediealistele. Tihti ehk vabandatakse end välja: "Sorri, et ma olen tujukas, aga mul on puberteet, ma ei saa sellele midagi teha!" Puberteet ei õigusta mitte ühtegi käitumismaneeri. Jumal võib puberteeti väga hästi ära kasutada, AGA seda sama juhust ei jäta kasutamata ka kurat. Kummal lased Sina end kontrollida? See on Sinu elu. Sinu valik.

4. PERFEKTSIONISM: Perfektsionismi võib defineerida kui kinnisideed teha kõike veatult. See aga lämmatab loovuse ja vabaduse ning muudab inimese apaatseks teiste murede suhtes. Perfektsionist ei suuda end aksepteerida ja seetõttu on neil ka teiste aksepteerimisega tõsiseid probleeme.

5. ÜLIEMOTSIONAALSUS: Üliemotsionaalsed inimesed urgitsevad pidevalt oma sisemuses. Nad on teadmatuses teiste vajadustest ega suuda mõista, miks nad nii üksildased on.

6.NEGATIIVSUS: Negatiivsete inimeste seltskond mõjub absoluutselt masendavalt. Kogu nende olemus ütleb elusel "Ei." Seadista ümber oma mõtted, sest mõtetest saab kõik alguse. See on isegi üks raskemaid probleeme, millega toime tulla. AGA PINGUTA!

Võib juhtuda, et Sinu elus ei esine need asjad väga kontrastselt, vaid aeg-ajalt seda ja teist. Kuid ma siiralt ja soojalt soovitan Sul need punktid üle vaadata. Mitte ükski probleem Sinu elus pole liiga väike, sest probleemi kasv ei jää konstantseks,vaid suureneb pidevalt. Miks on nii oluline ka "väikestele rebastele" oma elus tähelepanu pöörata? Sest see võib ühel hetkel määrata Sinu igavikulise saatuse. Meie elud on Jumala käes. Aga keegi ei ole öelnud kauaks. Niisiis: TEGELE ENDAGA!

"Mul vedas"

Oled Sa kunagi tähele pannud, et kui näiteks telefon kukub laualt maha, ja saad selle viimasel hetkel, enne telefoni ja põranda kontakteerumist, siiski kätte, ütled: "Oh, vedas!"

Kunagi ammu, ammu, kui Efka veel soojasid maid, nagu näiteks Aafrikat, külastas, sattus ta kokku ühe naisega, kes Efka ütluse peale "I was lucky" ütles: "No, YOU WERE BLESSED!"

Mina usun seda, et ükski asi siin maailmas pole juhuslik- KÕIK ON KIRJUTATUD SISSE JUMALA IMELISSE JA TÄIUSLIKKU PLAANI! Sina oled osa sellest täiuslikust plaanist! See ei tähenda, et sellesse plaani pole kirjutatud valusad ja negatiivsed kogemused- need justnimelt õpetavad, kuidas selles plaanis käia! Hoia pea püsti, armas sõber, sest sellesse imelisse plaani on kirjutatud ka palju rõõmsaid ja vahvaid seiklusi koos sõbrade ja JUMALAGA!!

TEE MIND JOE SARNASEKS! aka Kas inimesed näevad Sinus Jeesust?

"Selleks olete te kutsutud, ..... et te käiksite tema jälgedes." 1.Pe. 2:21

Olen tihti mõelnud selle üle, et kas ma olen tegelikult pühendunud Jeesuse järgimisele. Enne, kui Sina otsustad, loe läbi lugu, mis kirja pandud Tony Campolo poolt.



Joe on joodik, kes saab imekombel misjonijaamas päästetud. Enne kristlaseks saamist oli Joel hüljatud ja räpase viinanina kuulsus, kes ei ilmutanud ühtki positiivset märki ega lootust paremuse poole. Kuid kui ta astus Jeesuse jälgedesse, muutus KÕIK! Joest sai misjonijaama kõige hoolitsevam isik. Ta veetis kõik oma päevad seal ja miski, mis temalt paluti, ei olnud tema jaoks alandav. Ta ei kaubelnud kunagi millegi üle, mida temalt paluti- ta koristas mõne haige alkohooliku okset ja küüris teiste poolt reostatud tualetti ja seda absoluutselt tänuliku südamega. Kui mõni mees ei suutnud enda eest hoolitseda, oli Joe ALATI valmis aitama ja ta voodisse panema.


Ühel õhtul, kui misjonijaama direktor oli lõpetanud evangeelse jutluse longus peade ja tusase olemisega meestele, vaatas üks nende seast üles ja sammus altari ette. Ta põlvitas maha ja hakkas nuttes palvetama, et Jumal teda muudaks. Pattu kahetsev joodik hüüdis kõva häälega: "Oh, Jumal, tee mind samasuguseks nagu Joe! Tee mind samasuguseks nagu Joe! Tee mind samasuguseks nagu Joe!" Direktor kummardus mehe poole ja ütles: " Armas poeg, kas poleks parem, kui paluksid, et Jumal teeks Sind Jeesuse sarnaseks?"

Mees jäi hetkeks mõttese ja tõstis siis hämmeldunud pilgu ning küsis: "Kas ta on samasugune nagu Joe?"

Kas inimesed näevad Sinus Jeesust?

Jumala arm on nii meeletu

Viimased 2 nädalat on olnud üsna hullud. Jah, kohe tuleb väike tunnistus..

Eelmisel esmaspäeval juhtus sellinelugu: tulin soome keele tunnist kl 16:15 ja mõtlesin- jess, jõuan veel enne bussipealeminekut poes läbi käia. Hakkasin otsima oma telefoni, et vaadata kella, kuid mida ei olnud- minu telefoni. Kristiine(klassiõde) helistas mitmeid kordi, kuid telefon ei helisenud. Jooksin käbe tagasi soome keele klassi, et vaadata- ega ma sinna ei jätnud. Tulemuseta.

Bussi läksin üsna sünge meeleoluga- mitte telefoni pärast(see on vaid tarbeese), vaid vanemate reaktsiooni pärast(tee vanematele selgeks, et telefon on vaid tarbeese). Olin mures ja mõtlesin, kuidas vanematele seletada. Samas selline üleloomulik rahu oli sees.

Õhtul helistab mu enda telefon ema nr-le. Ema küsib minult: "Regiina, miks Sa mulle helistad?" Jah, ma polnud veel emale telefonist rääkinud- otsustasin, et aja teda enne närvi, kui asi pole kindel. Selgus, et üks koristaja leidis selle palmisaalist- koht, kus Mariga "Just Open Your Eyes" kirjutasime. Järgmine päev sain telefoni kätte...

Sama nädala kolmapäeval(või teisipäeval)istusin 16:30 oma bussis, nagu tavaliselt. Hakkasin kotist oma prille otsima, aga mida ma leidsin oli vaid prillitoos. Pekki- olin jätnud prillid palmisaali. Kadi oli veel koolis, ootas isa. Mina helistan Kadile- OU, jookse palmikasse, too pliis mu prillid ära. Kadi jookseb elu eest, higi tilgub ja lõpuks helistab mulle- Su prillid on nüüd turvaliselt minu käes...


Pühapäeval sain ma uue telefoni- õigemini isa ex-telefoni, aga ta enam ei kasutanud seda, niisiis ma erastasin selle ära. Tuleb mõnus keemiatund- teeme rõõmsalt biodiislit. Lähen õnnelikult soome keelde. Vaatan- ou, hekk, jätsin oma TELEFONID KEEMIA KLASSI!" Vaatan, sõber Merju tuleb minu telefoni nr 1. Siis ma ütlen- aaaaakkkkaa... kus teine telefon on. Merju hakkab täiega naerma. Jookseb keemiaklassi ja saabub ka mu telefon nr 2ehk Nokia E65.

Crazzzzzzy or what? Miks selline asi tegelikult üldse juhtus? Kõik saab alguse sellest, kui Regiina saab tagasi koristaja poolt leitud telefoni. Miks? Regiina ei olnud Jumalale tänulik. Kui Regiina prillid tagasi saab, ei ole Regiina taaskord tänulik. Kui aga Regiina saab oma 2 telefoni tagasi on Regiina HULLULT tänulik. Ja tegelikult pole ma rohkem midagi ära kaotanud.. VEEL....

Olge ALATI tänulikud, kui Jumal teid sopast välja tõmbab... Muidu peate veel mitu korda sellest sopast läbi minema....

SU ARM ON MEELETU! AITÄH, MU USTAV SÕBER JEESUS!!!!

Potentsiaal

Tere!

Juhtusin täna vaatama üht filmi TV1000 Premiumis (spets. filmikanal Visat paketis). See rääkis ühest õpetajast, kes nägi potentsiaali oma kõige halvemas õpilases. Õpetaja innustas, julgustas.. Oli täiesti imetlusväärne, kuidas tegelikult klassi kõige halvem poiss tõuseb klassi parima õpilase staatusesse ja AINULT sellepärast, et õpetaja tegeles selle potentsiaaliga, mida ta õpilases nägi. Kuid siis paneb õpetaja õpilase proovile- õpilane kukub läbi ja läheb tagasi oma vanadesse rööbastesse st täidab taas oma elu rumalustega.

See meenutas mulle väga minu Õpetajat. Ta on minusse pannud potentsiaali ja see on täiesti kindlalt olemas. Nüüd on mul Sulle küsimus.. Kas Sa USUD, et Sinus on samuti olemas potentsiaal? Mina usun, et on. Küsimus on selles- mida oled Sa selle potentsiaaliga ette võtnud? Loe Mt. 25:14-30. Ma ütleks, et päris karmid kirjakohad.

Õpetaja, Jeesus Kristus, Absoluutne Rahvusvaheline Kangelane, on Innustaja, Julgustaja, Ta näeb, kui Sa teed vigu, KUID hoiab Sind sellest hoolimata. Ta õpetab Sind. Kuid saabub päev, mil ta paneb Sinu õpitud teooria praktikasse. Miks Sa siis kardad? Pole põhjust, kui oled oma koja Kaljule rajanud... On lihtne õppida selgeks, kuidas tuleb valmistada mingisugune roog. Teoorias, ma mõtlen. Kuid kui panna see kõik nüüd praktikasse- .....? Kõik ei kuku välja nii nagu plaanitud, ERITI kui Sa teed väga keerulist rooga esimest korda. Kui mina tegin esimest korda spagettide kõrvale magushaput kastet (ok, see pole väga keeruline, kuid see oli esimene roog, mida valmistasin. Ma ei alustanud muna keetmise või makaronide tegemisega), siis see ei maitsenud selline nagu mu ema tehtud. Nüüd, olles kogemuste võrra rikkam, tean, et oleksin pidanud rohkem suhkurt panema ja see olekski olnud Super!

Täna ütles Jumal midagi. Ta ütles: "Ma annan Sulle 7 aastat. Ma tahan näha, mida Sa selle aja jooksul suudad." Jumal on pannud minusse potentsiaali. Ma ei tea, mis saab 7 aasta pärast, kui olen 24- aga ma tean, et see on Jumala plaan. Pidage mind siis hulluks või kaevake kohtusse :D Aga selle 7 aasta jooksul tahab Jumal näha, mida ma olen selle potentsiaaliga, mida Tema minu sisse pani, teinud..

Mida oled Sina oma potentsiaaliga teinud?