Lugu sellest, kuidas Jumal jääb viimasena põrmu peale seisma. ...:::Vol 1:::.. Ülesminek ja kolinal kukkumine

Koht: Tallinn
Aeg: 2013 märts - 2014 mai

Kui ma 2013/2014 õppeaastal liitusin Oleviste noorte visiooniga "Piibel 100ga läbi!", siis kõige enam jäi mulle aastasest Piibli lugemisest meelde Iiobi lootusrikas hüüe - "Sest MA TEAN, et mu Lunastaja elab, ja tema jääb viimsena põrmu peale seisma." Iiobi 19:25. Üldse on Iiobi lugu siiralt õpetlik - kui Sa oled kaotanud KÕIK, siis tuleb välja see, kes Sa tegelikult oled.

Ülesminek.
2013. aasta alguses alustasime koguduse meeskonnaga oma debüütplaadi salvestamist. See oli üks ütlemata tore ja õppimisrohke aeg. Olin sel ajal väga üllatunud, et mind valiti laulma sellel plaadil lausa 3 laulu ning üks mu omakirjutatud lugu läks samuti plaadile. Samas oli minus, küll vähe, aga olemas, see pool, kes TAHTIS veidike nina püsti ajada ja säärase suure soosingu tõttu ka uhkeks minna.

Kolinal kukkumine.
Nagu ikka - Jumal näeb, et uhkus hävitab meie isiksuse, hävitab meid - ja seetõttu Ta rakendab meetmeid meie muutmiseks. Enne, kui uhkus jõudis oma siirdeid mu südamesse ajada, saatis Jumal abi - küll sellise, mis mulle väga haiget tegi, kuid õpetas mind metsikult!

Nimelt, kui ma stuudios laulma pidin, ei olnud mul aimugi diktsioonist, toega (kääne: tugi-toe) laulmisest ja hääle puhtusest. Ma olin laulnud nii, nagu oskasin ja olin heaks arvanud. Kuid just nende ÜLIOLULISTE elementide puudumise tõttu palus salvestaja korduvalt mul samu fraase korduvalt uuesti ja uuesti laulda. See oli üsna alandav. Kui esimesed korrad olin ma stuudiosse minnes väga õnnelik, siis pärast esimest salvestust ei soovinud ma stuudiosse enam tagasi minna. Kuid loomulikult polnud sellest pääsu. Minu jaoks polnud kõige valusam see, et mul polnud suurepärast lauluhäält, vaid see, et ma tundsin ja ka nägin, et olin meie meeskonda (kes mind, kogenematut, usaldasid) alt vedanud. Ja vot see oli lõikavalt valus. Tundsin, et kulutasin asjatult meie stuudioaega ja... vedasin teisi alt.

Pärast plaadi valmimist (maikuus) oli vahel pikk suvi ja see oli üks valusamaid aegu mu elus. Tundsin siiralt, et ei taha laulmisega elu lõpuni tegeleda ja see väga muserdas mind. Kui plaat oli lõplikult valmis (novembris), siis kõik loomulikult kiitsid ja julgustasid mind, aga ma ei olnud kindel, kas nende kiitus ja julgustus oli siiras või soovisid nad mu elu varjamatut madalseisu leevendada. Jumal tegi mu südame väga-väga-väga alandlikuks. Kui varem olin lavale läinud laulma ilma igasuguste probleemideta ja lavanärvita, siis pärast plaadi salvestust ei kippunud ma lavale üldse ja kui seda siiski tegema pidin, olin eranditult ALATI kabuhirmus ja laulsin väga mustalt.

Ma ei hakka laskuma küll detailidesse, milliseks olin ma muutunud pärast plaadisalvestusprotsessi (pärast maikuud siis), aga seda ilmestab kõige enam ilmselt mu ema sõnad, milled ta lausus pärast seda, kui ma juuni alguses koju läksin: "Regiina, mis Sinuga juhtunud on? Sa oled tundmatuseni muutunud." Ja ma olingi. Ma ei vaadanud inimestele otsa. Ma ei julgenud. Olin täiesti lohutamatult kurb ja... Kõik, mis ma ütlesin, oli läbi imbunud kurjusest ja lootusetusest.

Jumal jääb viimasena põrrmu peale seisma. Vol 1
Mäletan, kuidas septembris (2013) hüüdsin Jumala poole ja anusin, et Ta tõmbaks mind välja. Võtsin kitarri ja väljendasin oma südameigatsust -korrates ikka ja jälle, et "Ma tean, et mu Lunastaja elab ja Tema jääb viimasena põrmu peale seisma." Just sellel õhtul kinkis Jumal mulle laulu "Iga hingetõmbega". Tegemist on südamepuistega Jumalale, kus ma selgelt väljendan teadmist, et Jumal muudab mind ja tõmbab mind sellest jamast välja. Mul on täitsa olemas salvestus sellest, millele on tehtud ka algeline seade tšello-ja kontrabass-tšello-vioola-1.viiul-2.viiulipartiidega + klaver ja kitarr, aga kuna ma pole professionaalne laulja, ei julge internetiavarustesse teistele kuulamiseks riputada. Me tegeleme Püha Müristusega hetkel bändiseade väljatöötamisega, küll saabub õige aeg ka Sulle kuulamiseks.

Kuid see laul oli vaid algus. 2014. aastal valiti mu laul "Rohkem kui Puusepp" üheks Piiblipäevade (PP) ülistuslauluks. Saan aeg-ajalt sõnumeid võõrastelt inimestelt, kes kirjutavad, kuidas nad selle laulu kaudu on saanud puudutatud ja Jumalale lähemale. See on huvitav, sest "Rohkem kui puusepp" pole ülistuslauluks kunagi mõeldud olnud, pigem on ta selline.. Õhutus-või tunnistuslaul. Mul on nii hea meel, et Jumal on selle laulu läbi saanud nii paljusid kõnetada. Täiesti uskumatu, et mõned noored üle Eesti kasutavad seda ülistuslauluna igal noortekal; ka kuulsin, et Türi Kristlikul konverentsil tegi mingi bänd seda lugu. Joonas Alvre ja tema PP meeskond on teinud sellest võrratu variandi:

Kunagi küsisin Jumalalt, et miks Ta on andnud mulle nii palju laule ja mis on üldse nende eesmärk, aga vot PP-st ja sellest, et mu laulu seal kasutatakse ülistamiseks - sellest poleks ma osanud isegi unistada.

Aga see ei jäänud Jumala viimaseks üllatuseks. Mis Ta veel tegi, sellest järgmises postituses. :) 

Jumal kasutab tavalisi inimesi

Aeg: 3. oktoober 2014 (või nädal-paar varem)

Koht: Tallinn, Oleviste

Alustaksingi siis selle lausega, mis ka pealkirjas seisab - Jumal kasutab tavalisi inimesi - Sind ja mind - et teenida oma kogudust. Ma arvan, et paljudel kristlastel tekib kohe reaktsioon - "Ah, mis nüüd mina! Ma pole nii vaga nagu need USA vennad, kel on prohvetlik and või tervendusand!" Tegelikult piisab sellest, et Sa oled ustav Jumalale: otsid iga päev Tema tahtmist, palvetad, puhastad Sõna läbi oma südant ja õpid Teda Sõna kaudu tundma. Mõnikord õpid Jumalat tundma tegude kaudu - nt kui Ta annab armu Sulle, kuigi Sa pole seda isegi ära teeninud jne...

Aga nüüd konkreetse näite juurde. Tõenäoliselt oli see 3. oktoober, kui me sõitsime Ardiga Kundast Tallinnasse ja otse noortekale. Põhjus siis selles, et Markus oli palunud mul noortekal tunnistada. Mäletan, kuidas alustasin reede hommikul Jumala otsimist. Ma tavaliselt ei lähe lõdva randmega noortekale rääkima millestki suvalisest, sest kellele see korda läheb? Kui midagi tunnistada, siis peab see reaalselt ka kedagi teenima. Aga keda teenima? Sellele küsimusele ma vastust otsisingi. Mul oli südames küll aimdus, millest rääkida, aga ma ei olnud kindel.

See päev oli igas mõttes küllaltki kummaline: meil Ardiga omavahel tekkis ei millestki sellised tülid, mis panid mind mõtlema, et MIS TOIMUB?!? Mina isiklikult ei lähe kunagi kirikusse ilma, et ma ei oleks eelnevalt end pühitsenud ja oma südame Jumala ees palves puhastanud. Samas kogesin, kuidas need tülid rüvetasid mu südant ja ma täiesti reaalselt mõtlesin, et helistan Markusele ja ütlen, et ma ei saa noortekale tulla. Et veel tülidest vähe oleks - nii Kundas kui Tallinnas tekkis meil Ardiga kaks ülitõsist liiklusohtlikku olukorda, kus me oleks teinud ränga avarii. Mõlemal korral eirasid kaasliiklejad liiklusreegleid (Kundas eiras autojuht stop-märki ja ei pidurdanud; Tallinnas ei tahtnud bussijuht omal rajal sõita, vaid soovis sõita kahel rajal korraga.. Ja ta ei tahtnud rida vahetada, kui Sa seda arvad. Üritas nagu meile sisse sõita). Ühel hetkel sai mulle aga väga selgeks - see, millest ma pidin tunnistama ja see, et tunnistus oli potentsiaalselt ohtlik kuradile. 

Kirikusse jõudes rääkisin sellest, kuidas  noortekale tulekuks oli vaimses sfääris suur vastupanu ning just suure vastupanu tõttu oli mul kindel veendumus, et Jumalal on tarvis kellelegi  midagi väga tähtsat edasi öelda selle tunnistuse kaudu. Tunnistasin siis sellest, kuidas mul silmalaug rohkem kui 1,5 kuud järjest iga päev mitmeid kordi tõmbles (sellest pikem lugu 10. novembri postituses "Kroonilised haigused ja nendest tervenemine") ja kartsin, et tegu on kroonilise närvikahjustusega. Tunnistasin, kuidas sellest terveks sain lihtsalt kuulutades silmalaule, et ta ei tohi enam tõmmelda!

Ülistuse ajal tuli üks tüdruk (HH) minu juurde ja ütles, et see sõnum oli täpselt talle: nimelt käis juba pikemat aega tema hüppeliigeses mingi raks läbi ja ta kartis, et tegu on vigastusega, mis on kujunenud krooniliseks. Ta seletas, et tal olid peas täpselt samad mõtted, mida ma oma tunnistuses edasi andsin - lootusetus, hirm, et ta ei saagi enam terveks. Ta palus, et ma tema pärast palvetaksin.--

Ma ütlen ausalt, et ma olen ühe korra veel kunagi noorena palunud ühe tüdruku jala pärast, kes kukkus trepist alla ja ta jalg sai kohe pärast palvet terveks, aga ma olen näinud pärast seda paljusid inimesi, kelle pärast on palvetatud ja nad ei ole terveks saanud. See on nagu.. mingi bloki tekitanud. 

--Back to the stroy- kui HH minuga rääkima tuli, siis kõige suurem võitlus oli minu sees. Mõtlesin, et mul pole ju mingit tervendusandi. Kartsin, et mis saab, kui ta ei saa terveks? Arvestades kõike seda, mis päeval juhtus - kõik see vastupanu ja õnnetused - olin kindel, et Jumal tervendab HH ja kurat oli lihtsalt püüdnud temast välja imeda lootust paranemise osas ja takistada ka Jumala ime sündimist tema elus. Mäletan, et kasutasin palju lühilauseid ja palvetasin midagi väga lihtsat -  "Jumal. Mina olen lihtsalt üks väike inimene. Sina läkitasid mind. Ma poleks elu sees ise noortekale tulnud. Tervenda HH ja anna talle tagasi tema elu. Las kõik tervis voolab tema jalga. Siis üritasin Jumalale seletada tervendamise protsessi molekulaartasandil ja lõpuks tänasin Jumalat, et Ta tervendas HH." Pärast palvet ütlesin HH-le, et kui valu tagasi tuleb, siis ta peab sellele hüppeliigesele ütlema, et "Saa terveks, Jeesuse nimel! Sa ei valuta enam! Ma keelan Sul raksatada!" 

Mõni aeg hiljem nägin HH-d uuesti ja küsisin, et kuidas tal hüppeliigesega lood on. Ta säras rõõmust ja ütles, et alates sellest noortekast pole enam valutanud ega rakse läbi käinud. HH usk ja Jumala vägi oli see, mis tegi HH hüppeliigese terveks. Samas - nii lahe, et mu süda oli avatud kuulama Jumala häält ja kuuletuma.

See oli  meetod, mis töötas HH puhul. Samas tuleb meeles pidada, et haigustel on erinevad põhjused ja kunagi ei saa ega tohi sama meetodiga läheneda kõikidele haigustele. Ma olen seda oma silmaga näinud. Mõned haigused inimeste eludes on põhjustatud kroonilisest patust, mõned hoopis andeksandmatusest jne. Ma võin ju palvetada mõne sellise inimese eest ja öelda, et ta peab edaspidi oma haigusele tervist kuulutama, aga ta ei parane. Miks? Sest see ei ole see juhtum! Palju jõudu vales kohas ei anna mitte mingit tulemust. Ta peab hoopis võib-olla välja tõstma patu oma elust ja alles siis paraneb! Või siis leppima ära inimesega, kellele ta pole andeks andnud ja alles siis ta paraneb. Muidugi on ka selliseid juhtumeid, kus haiguse on põhjustanud kuri vaim, kes elab inimese sees. Kui see vaim välja ajada, siis inimene paraneb oma haigusest ja saab tagasi oma elu. Mäletan, et Mart Metsala rääkis millalgi, et oli üks vähihaige, kelle pärast ta palvetas ja selle inimese puhul Jumal täiesti konkreetselt ütles, et seda inimest ta ei tervenda. Mart kirjeldas, et see oli selline EI, et umbes "Ära hakka isegi paluma, see asi ei kuulu arutamisele!" Vähihaiged võivad teatavasti ulmelisi valusid kogeda. Mart siis küsis, et kas Jumal on nõus valu ära võtma. Sellele küsimusele vastas Jumal konkreetselt - "Jah, loomulikult saab!" See naine, enne kui ta suri, võttis vist vaid aspiriini mõnikord. See on ikka tõeline ime, arvestades kui piinarikkalt mõned vähihaiged siit ilmast lahkuvad - isegi morfiin pole nende valusid ära võtnud.

Tegelikult on haiguse ja põhjuse vahel mõnikord olematu seos, aga kui Sa oled avatud Jumala südamele ja tahtele, siis Jumal ütleb, mis selle inimese haiguse põhjuseks on ja siis oskad ka õigeid asju palvetada. Pole mõtet välja ajada vaimu inimesest, kelles seda pole jne.

Jumal ei kasuta Sind ja mind ainult tervendamiseks. Mul oli 2010 aasta English Camp'is kunagi selline juhtum, et Taevatee (retk, kus pead tegema igasuguseid sümboolseid tegevusi, aeg mõtisklemiseks, palvetamiseks ja Jumala otsimiseks) ajal nägin üht noormeest. Ta nimi on Tymoteusz (tšehh), ja ühel hetkel Jumal ütles mulle (eesti keelde tõlgituna: minu sees oli täiesti konkreetne teadmine), et ma pean oma käe tema õla peale panema. Ma tegin seda ja läksin edasi. Mõni tund hiljem, kui Taevatee oli täiesti läbi saanud, tuli ta minu juurde. Ta ütles, et oli Jumalat täiega otsinud ja palunud, et Jumal puudutaks teda. Sel hetkel, kui ma oma käe tema õlale panin, koges ta reaalselt Jumala armastust, rahu, soojust ehk seda puudutust, mida ta oli palunud. Ma täpselt enam detaile tema öeldus ei mäleta, kuna see oli rohkem kui 4,5 aastat tagasi, aga see on ehe näide sellest, kuidas Jumal kasutab tavalisi inimesi oma tahte teostamiseks ja kaasinimeste õnnistamiseks. Mul on Tymoteuszega koos isegi üks pilt tehtud:

Jumal kasutab Sind ja mind ka selliste lihtsate vahendite kaudu, nagu - paar julgustavat mõtet, mõni kirjakoht või lihtsalt kompliment kaaskristlasele. Ma tean seda, sest Jumal on mind selleks kasutanud - seda enam kasutab Ta Sind selleks!!

Jumal on ka mind teiste kaudu imeliselt õnnistanud. Näiteks mõned pastor Gunnari laused on nii tugevasti mu sisse jäänud, et kuigi need on 4-5 aasta tagused, ma mäletan neid siiani, justkui ta oleks neid öelnud 3 sekundit tagasi. Need on sellised laused, mis on muutnud mu eluolukordi!

See, et Sa kuuled Jumala häält, eeldab pidevat osadust Temaga. Pidev osadus eeldab, et Sa armastad Jumalat ja tahad Teda nt telekavaatamise või Facebook'is istumise asemel tundma õppida. Mis on indikaatoriks, et Sa tõesti armastad Jumalat? Sellest juba järgmises postituses.

Õppetunnid aastast 2014

Asukoht: Tallinn, Mustamäe
Aeg: 6.jaanuar

Iga kord, kui saabub uus aasta, imestan ikka ja jälle, et kuidas küll aastad nii kiiresti lähevad, eriti alates keskkoolist. Me oleme Ardiga juba pea pool aastat abielus olnud. Pool aastat!!

Inimesed teevad uue aasta alguses või vana aasta lõpus ikka kokkuvõtteid - ja neid ongi tarvis teha! Vastasel juhul unustad selle, mis oluline, võtad iseenesest mõistetavana selle, mis tegelikult pole iseenesest mõistetav, unustad olla tänulik iga päev, unustad loota ja usaldada... Unustad tähtsad õppetunnid või lased sisse kibestumise, kuigi pole isegi põhjust kibestuda.

Sellel aastal õppisin ma nii mõndagi. Panen siis siia mõned punktid:
1. Alusta õppimist kohe, kui kool hakkab. Ära lükka õppimist kogu aeg edasi, sest muidu on üheks KT-ks liiga palju õppida. Rääkimata eksamisessist.

2. Ole alati kõiges, mis Sa teed või ütled, alandlik. See ei tähenda, et oled mõtlemisvõimetu või Sul pole iseloomu. See tähendab, et Sul on teine motiiv - treenida oma südant andma andeks, kui Sa ei taha, neelama alla oma valu, kui see on raske, ütlema komplimente inimesele, kes on Sulle haiget teinud, naeratama ka siis, kui on valus, naeratama neile ja hästi suhtuma neisse, kes käituvad Sinuga kui tõprad. Alandlikkus on hea omadus abieluks. See omadus hoiab abielu väga tervena. Ardi on mulle seda väga palju õpetanud ja selle omadusega mulle suureks eeskujuks. Jälle üks asi, mis teeb ta sisemiselt nii ilusaks..

3. See, mida Sa oma ajaga teed, ütleb Su kohta palju. Seda ütles PV mulle 23. mai pärast seda, kui olin tunde telekat vaadanud, igasugust rämpsu sisse söönud, niisama molutanud. Iga kord, kui teleka käima panen või rämpsu söön, tuleb see lause meelde.. Haha. :D Ühesõnaga - mõista oma kaduvust ja kasuta oma väärtuslikku aega, et investeerida oma tulevikku.

4. Ära unusta väikseid imesid, mida Jumal iga päev Su elus teeb. Ole tänulik ja ülistuse ajal kiida Jumalat nende asjade eest. Kiida teda palves igal hetkel, kui sõidad üksi bussiga või jalutad kooli/koolist koju.

5. Ole tänulik - kõiges! Ka nende väikeste asjade eest, mis tunduvad nii iseenesest mõistetavad, nagu hea perekond, ilus ja puhas kodu, head hinded, head sõbrad, hooliv abikaasa, head anded, korralik söök laual, taskuraha jne. Isegi kui asjad on kehvasti - võid tänada ju selle eest, et asjad ei ole veelgi kehvemad, sest alati saab kehvemaks minna. Ma arvan, et Murphy ühes oma seadustega nõustub minuga. :)

6. Pea meeles 3 nõuannet, mida MaMe Sulle andis:
a) Püsi Jumala lähedal: ära lase enda sisse interneti, sõprade, muusika, teleka jt kanalite kaudu midagi, mis Teda kurvastaks
b) Loe iga päev Sõna, kuni tunned, et see on Sind seestpidi puudutanud
c) Anna iga päev, igal hommikul end koos oma südamega siiras lapselikus palves Tema juhtimise, hoole ja kaitse alla.

7. Ole kõigi suhtes lugupidav. Sa iial ei tea, mil räägid kaltsudesse maskeeritud presidendiga.. "Mõned teist on endi teadmata võtnud külalistena vastu ingleid." He.13:2

8. Ära ole koos inimestega, kes räägivad teistest taga. Esiteks - see hakkab ka Sulle külge. Teiseks - kui ta räägib Sinule kedagi taga, siis päris kindlasti räägib ta teises seltskonnas Sinust taga. Sõbra ja klatšija vahe on see, et sõber - kui ta näeb, et teed kohutavaid vigu, siis ta ütleb Sulle seda. Klatšija räägib kõigile, milline Sa "oled" ja lisab sellele veel veidi omapoolset vürtsi ja "aksessuaare". Klatšijad ei suuda olla ilma tagarääkimiseta. Nad vaid kahjustavad teiste mainet, tihti räägivad teisest teda tundmata. Jumala jaoks on inimese maine tähtis ning kui Sa kahjustad kellegi mainet tagarääkimisega, siis see läheb Sulle kalliks maksma.VÄGA kalliks.

9. Ära kunagi otsusta kellegi üle kellegi teise juttude põhjal, eriti kui see, mida oled kuulnud, on enamjaolt vaid negatiivne. Enne, kui Sa ei ole temaga poole ööni rääkinud südamest südamesse, ei ole Sul õigust suhtuda eelarvamusega inimesesse, keda Sa ei tunne. Mina uskusin ühe inimese kohta meie kirikus igasuguseid asju, aga aasta viimastel nädalatel õnnestus mul temaga pea iga päev koos olla ja näha, kui siiras ja armas inimene ta tegelikult on. Teised kõik on ilmselt tema peale lihtsalt kadedad. Ma ei väida, et ta ise oleks mingi ingel, aga jutud temast on küll suures osas alusetud. Pealegi - kes meist üldse ingel on? Me kõik teeme vigu - ja VÄGA PALJU vigu. Ja muideks, enamik klatšist on põhjustatud kadedusest.

10. Kehvas olukorras ära kaota lootust, et Jumal tuleb Sulle appi. Ta tuleb ja tõmbab Su välja rasketest eluolukordadest. Võitle selle poolega, mis tahab alla anda! Usu ja looda! "Sel päeval, mil ma appi hüüdsin, vastasid sa mulle; sa tegid mind julgeks, mu hinges on tugevus." Ps. 138:3

Kuidas on see võimalik?! ehk Success All The Way

Asukoht: Tallinn, Mustamäe
Aeg: 3.12.2014

Ma ei isegi, kust alustada... Alustan siis nii: septembris algas mul aine "Ettevõtte majandusõpetus". Huvitaval kombel oli ka Ardil see sama aine, küll teise õppejõuga (aga ainekood oli sama). Üks aine põhieesmärke on valmis teha äriplaan ja ärimudel. Otsustasime, et teeme äriplaani koos. Mõeldud-tehtud.

Äriplaan koosnes 4 osast, mis moodustas 75% lõpphindest (max 75p):
1. klientide ja konkurentide uuring (15%) =15p
2. Äriplaani esimene esitlus (15%)=15p
3. Intervjuu ettevõtjaga (analüüs + viitamine teooriatele: Baron-Shane; Sarasvathy+ ettevõtja ärimudel Osterwaldi ärimudeli põhjal; 15%)=15 p
4. Lõplik äriplaan (koos finantsaruandega ja laenugraafikutega; 30%).=30p

3. detsembril tuli mu harjutustunni õppejõud minu juurde ja teatas, et oleme ainsad 450st üliõpilasest, kes said kõik üleval toodud 4 osa maksimaalsed punktid ehk siis meil Ardiga on ainsatena 75 punkti 75 punktist!

Minu meelest on see täiesti uskumatu, sest me pole kumbki majandusteaduskonna tudengid, kuigi nende 450 seas oli ka majanduse tudengeid. Hea nali on muidugi veel see, et 450st tudengist valiti meie idee ka esmaspäeval toimuvale lõppüritusele. Eks näis, kuidas seal läheb!

Olen Jumalale nii tänulik Ta armu eest! Minu meelest on Ta teinud ühe tõeliselt suure ja õhku ahmima paneva ime!

Kuidas Jumal aitas mul koduvõtme üles leida üleloomulikul viisil

Asukoht: Leikude küla, Kadrina vald, Lääne Virumaa
Aeg: tõenäoliselt 2003 aasta suvi

Alljärgnev lugu on 100% tõde ja juhtus minuga kui olin umbes 9-aastane (ma täpset vanust ei mäleta, aga sel ajal oli mu vend nii väike, kuskil 2-3aastane, et teda hoidis üks lapsehoidja; mina olen vennast 6,5 aastat vanem).

Kui Sa teksti lugeda ei viitsi, siis olen sama asja ka videosse rääkinud: http://www.tv7.ee/vod/player/?program=29210 

Isa viis ema alati Rakveresse tööle 15:30 aeg ning läks pärast seda ka ise tööle. Isa läks emale kuskil 3-4 aeg hommikul järele, olles ise lõpetanud 00-01 vahel. Seega oli meil õega, kes on minust 1,5 aastat noorem, küllalt aega, et õhtuti teha, mida hing ihaldas. Meile meeldis käia mängimas 3-4 km kaugusel asuvas kohas, kus oli suur aas, millel kasvasid kullerkupud, aasa ümbritsevas metsas maikellukesed ning selle lähedal oli ka veekogu, mille põhjas betoonist/vms materjalist paksud plaadid. Lähedal askeldasid koprad. Mäletan, et suvi oli just alanud, sest maikellukesed õitsesid alati seal sel ajal, kui isal oli sünnipäev ning läksimegi sinna põhiliselt eesmärgiga isale lilli korjata. Andsin õe kätte koduvõtmed, sest mul taskuid polnud. Temal oli aga pisike rinnatasku. Korjasime seal lilli, pidasime maha väikse pikniku ja... Ühel hetkel avastas õde aga õudusega, et võtmed olid kadunud. Otsisime 2 km kauguselt üles tuttava täiskasvanu, kes aitas meil kogu läbitud tee millimeeter haaval läbi otsida, lisades et kui võtmed aasale kaotasime, siis on neid sealt leida üsna lootusetu. Mida me aga pika otsimistöö tulemusel ei leidnud, olid võtmed. Kutsusime veel mõned sõbradki otsima, kõik aga tulutult. Lapsed on aga tihti muretud ja kuna me võtmeid ei leidnud (ilmselt panustasime rohkem selle peale, et isa vahetab lukud ära ja teeb uued võtmed), mängisime ja korjasime lilli rahulikult edasi. Peagi aga hakkas pimedaks minema ja me läksime koju. Võtsime sahvri (sahver asus majas sees) akna ees, muukisime lahti sahvri ukse, kust sai otse kööki. Köögis oli lauatelefon ning sellelt tuli helistada isale. Isa, kuuldes, et koduvõtmed on kadunud, sai väga vihaseks ja käskis meil viivitamatult võtmed üles otsida. Sõitsime jalgratastega põllu äärde, jätsime rattad sinna ja kõmpisime jala, et terve tee uuesti üle vaadata. Õues oli juba üsna pime ja kuna meil olid seljas lühikeste varrukatega T-särgid ja lühikesed püksid, siis külm hakkas ka. Tagasiteel olime õega väga õnnetud, sest teadsime, et õhtul (õigemini öösel) on malakas ootamas. Istusime keset teed maha ja otsustasime Jumalalt abi paluda. Meie palve oli midagi väga lihtsat, a’la „Jumal, me oleme väiksed lapsed ja terve päev juba oma koduvõtmeid otsinud. Isegi täiskasvanud ei suutnud meie koduvõtmeid üles leida, aga palun tule Sina meile appi ja palun aita, et me malakat ei saaks.“ Tõusime püsti ja kõndisime kodu poole. Siis hakkas aga midagi väga veidrat toimuma, mida sõnadesse panna on tõesti raske. Jumal kõnetas mind (kui kristlased küsivad, kuidas Ta seda tegi, siis on seda väga raske seletada, sest see oli hääl, mida ma kuulsin, aga mitte kõrvadega, aga see tuli kuskilt mujalt ja see oli täis armastust ja kuninglikkust). Mäletan siiani meie vestlust selgelt: (J*- Jumal; R* - mina)

J*: Regiina, vaata taevasse.

*R: (vaatasin, olles ehmunud, et kes on see meeshääl, kes minuga räägib ja kust Ta mu nime teab).

J: Mida Sa seal näed?

R: Taevas on tähti täis. (Õues oli juba üsna pime. Kui me lõpuks koju jõudsime, oli kell 23:30 paiku).

J: Aga kas Sa märkad seal midagi erilist?

R: Jah, ma näen, et üks täht on palju eredam kui teised.

J: Aga kuhu selle tähe valgus langeb?

Siis märkasin, et selle tähe valgus langes maapinnale. Jooksime õega selle poole ja seal meie võtmed olidki. Ma siiani mäletan, kuidas ma aeglaselt kummardusin nende võtmete poole, olles täiesti pahviks löödud sellest, et meie, kaks väikest tüdrukut, olime Jumala jaoks nii olulised, et ta otsustas meile nii erilisel viisil appi tulla. Me olime niiiiiiiiiiiiii õnnelikud ja kuna me olime kunagi raadiost kuulnud laulu „Mu Päästja elab“ ning teadsime selle refrääni, siis terve tee kuni ratasteni laulsime seda laulu. Ma arvan, et ma ei oleks uskunud, et see asi juhtus minuga päriselt, kui mul ei oleks olnud kaasas õde, kes oli selle sama sündmuse tunnistajaks. Sellest päevast peale otsustasin täielikult oma elu pühendada Jumalale. Kui puberteedi eas paljud inimesed loobuvad Jumalast, siis minu jaoks oli Jumal midagi nii hämmastavat ja reaalset, et Tema hülgamine näis mulle rumalus.

Jumal on päriselt olemas. Ma vb isegi ei usuks, kui ma poleks sellist asja oma elus kogenud. :)

Kroonilised haigused ja nendest tervenemine

Pulmadeni oli aega 1,5 kuud, kuid enne seda tuli veel kirjutada "Instrumentaalanalüüsi" eksam.Materjali oli kõvasti, kusjuures enne sai vastatud ka tunde ja tunde kordamisküsimusi. Mõnes mõttes on kordamisküsimuste vastamine kasulik - aitab materjali pingsamalt läbi töötada ja materjali kinnistada. Samas on see ikka hullult ajamahukas. 

Ma polegi ühekski eksamiks selliselt õppinud. Juba semestri alguses "lohutas" õppejõud, et pooled kukuvad selle eksami lihtsalt läbi. Sel juhul polnud minusugusel isegi lootust. Lootus sureb viimasena. Või siiski esimesena?

Õppimist alustasin 5 päeva enne eksamit. Nagu ikka, paar-kolm päeva kulus mõne küsimuse õppimiseks 55st (iga vastus umbes 0,5-1 A4), kuid erilist edasiliikumist polnud näha. Viimased kaks päeva suutsin hämmastaval viisil õppida sellises tempos, nagu polnud seda kunagi varem suutnud. Olin haruldaselt produktiivne ning eksami hommikuks olid kõik küsimused enam vähem selged. 

Oli tekkinud aga probleem - mu silmalaug oli hakanud suurest närvipingest tõmblema. Päevas 6-7 korda tõmbles mu silmalaug silmnähtavalt (vahel tunneme ainult meie mingit primaarset tõmblust, kuid kõrvalisik seda ei märka). Olin mures, sest pulmad olid tulemas, aga lohutasin end sellega, et tavaliselt läheb selline asi päeva-paariga mööda. I wish! Minuga seda ei juhtunud... Laug tõmbes nädala, kaks, kolm... Pulmad lähenesid. Pulmapäeva eelsel päeval mõtlesin oma südames, et sel päeval võiks see ju ometi ära lõppeda, sest kavatsesin kanda läätsesid, mis tavaliselt juba 6-tunnisest kandmisest põhjustab mu silmas sügelust jm toredat. Pulmapäeva hommikul kogesin ikkagi lao tõmblust. Pulmapäeva jooksul oli vist üks kord pildistamise ajal, kus laug tõmbles, kuid ülejäänud aeg oli täiesti rahulik.

Mure sellest, et see kahjustus oli kestnud juba rohkem 1,5 kuud, ajas kergelt hirmu nahka. Järjest enam avastasin oma mõtte keerdkäikudes ekslevat mõtte, et mul on tekkinud püsiv närvikahjustus, mille põhjustas instrumentaali eksam (ja see oli tõesti üks pingelisemaid eksamiperioode mu elus) ja pulmade korraldamisega seotud ärevus. Südamesse hakkas tungima lootusetus, et ma jäängi selliseks. Kuigi pulmadest oli selleks ajaks möödas 1,5 nädalat, ei tahtnud ma lasta enda seest röövida lootust, et mul on siiski võimalus terveks saada. Õhtul, olles osaduses Jumalaga, jagasin Talle oma südames olevat igatsust - terveneda täielikult ja olla tervete silmadega. Südamesse tuli üks mõte: iga kord, kui silmalaug uuesti tõmblema hakkab, käsi tal lõpetada tõmblemine Jeesuse nimel ja ära luba tal enam rohkem tõmmelda. Nii ma siis ka tegin - kuigi see at times tundus VÄGA imelik.

Mõni nädal hiljem avastasin köögis Ardile süüa tehes, et mul pole mõnda aega laug tõmmelnud.Tegin kalendrisse risti 26. juuli kuupäevale, märkimaks üles kindla kuupäeva, kus mäletan end tükk aega terve olevat. Kõige ägedam selle asja juures on see, et järgmist risti (kus laug taas tõmbles) ei ole ma saanud kalendrisse siiani teha - olen täiesti terve!!

Võib-olla vaevled ka Sina praegu mingi sarnase probleemiga: näiteks mingi haigusega, mille arvad kujunevat krooniliseks. Ära heida meelt ega lase röövida lootust oma südames! Kuuluta oma probleemsele kohale tervist ja KÄSI tal terveneda! Iga kord, kui Su hüppeliigeses käib läbi raks, trepist üles minnes teeb põlv valu, trenni tehes hakkab küünarliiges valutama või õppima asudes tunned pingeid kaelas, seljas vms või hakkavad üldse silmad/pea valutama - KUULUTA tervenemist. See võib tõesti alguses veidi imelikuna tunduda, aga see toimib! 

"Usus me mõistame, et maailmad on valmistatud Jumala sõna läbi, nii et nägematust on sündinud nähtav." Hb 11:3

Jeesus, Jeesus, Jeesus! ehk "kes iganes appi hüüab Issanda nime, päästetakse!"

4. september, 2014

Asukoht: Tallinn, ühikas

Kell oli umbes 6 hommikul. Ärkasin imeliku kõhuvaluga ja jooksin vetsu. Mõtlesin, et huvitav, kas sõin midagi halba või...?! Äkitselt läks mu organism täiesti hulluks - keha temperatuur tõusis kiiresti ning langes seejärel, niimoodi 5 minutit järjest. Oleks see olnud siis ainuke asi - järsku hakkasid mu kõrvad vilisema nii kõvasti, et mõtlesin, et trummikiled lähevad katki. Mu peale tuli täiesti hull nõrkus, et tundsin end täiesti jõuetuna. Käpukil maas roomasin oma tuppa ja otsisin telefoni, et endale kiirabi kutsuda. Kuskil silmapiiril seda ei olnud ja käekottideni ei jaksanud minna. Mu silmad olid täiesti udused ja pilt lihtsalt keerles silme ees. Kui voodisse kuidagi sain, tundsin üle keha kirjeldamatut valu ja krampe. Nagu õudusfilmis. Korraks mõtlesin isegi, et kas niimoodi saabubki surm, aga selle viskasin kiiresti peast.

Lesisin valudes voodis ja ei osanud midagi teha kui palvetada keeltes.Valu oli nii talumatu, et tahtsin nutta, aga ei jaksanud. Vähkresin voodis ja püüdsin leida asendit, kus oleks mul vähem valus, aga ei leidnud sellist asendit. Ühel hetkel tuletas Püha Vaim meelde kirjakoha Ro.10:13, mis ütleb: "Sest igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse." Hakkasin nõrga häälega hüüdma: "Jeesus, Jeesus, Jeesus!" Jõudsin seda hüüda umbes 6-7x ja järgmisel hetkel ajas Ardi mind üles, sest kell oli 9.00. 

Ma ei suuda ette kujutada, kuidas võib keegi nii tugevas valuseisundis lihtsalt lambist magama jääda. Kas ma minestasin? Võimalik. Samas ma tegin Jumala Sõna kohaselt ja see toimis. Jumal tuli mulle appi ja ma ei pidanud tunde valu tundma. Jumal säästis ja päästis mind sellest - lülitas mind kiiresti unerežiimi või lasi mul minestada.

Igal juhul julgustan Sind olukorras, kus Sa ei oska midagi ette võtta, palvetama ja hüüdma Jeesust appi. Ta tõesti kuuleb ja tuleb appi. 

Mõni ütleb, et ah, see oli juhus. Pffffff. Sel juhul on selliseid juhuseid mu elus olnud ikka liiga palju. Selle kohta on William Temple tabavalt öelnud: "When I pray, coincidences happen, and when I don't, they don't."