Ma ei isegi, kust alustada... Alustan siis nii: septembris algas mul aine "Ettevõtte majandusõpetus". Huvitaval kombel oli ka Ardil see sama aine, küll teise õppejõuga (aga ainekood oli sama). Üks aine põhieesmärke on valmis teha äriplaan ja ärimudel. Otsustasime, et teeme äriplaani koos. Mõeldud-tehtud.
Äriplaan koosnes 4 osast, mis moodustas 75% lõpphindest (max 75p):
1. klientide ja konkurentide uuring (15%) =15p
2. Äriplaani esimene esitlus (15%)=15p
3. Intervjuu ettevõtjaga (analüüs + viitamine teooriatele: Baron-Shane; Sarasvathy+ ettevõtja ärimudel Osterwaldi ärimudeli põhjal; 15%)=15 p
4. Lõplik äriplaan (koos finantsaruandega ja laenugraafikutega; 30%).=30p
3. detsembril tuli mu harjutustunni õppejõud minu juurde ja teatas, et oleme ainsad 450st üliõpilasest, kes said kõik üleval toodud 4 osa maksimaalsed punktid ehk siis meil Ardiga on ainsatena 75 punkti 75 punktist!
Minu meelest on see täiesti uskumatu, sest me pole kumbki majandusteaduskonna tudengid, kuigi nende 450 seas oli ka majanduse tudengeid. Hea nali on muidugi veel see, et 450st tudengist valiti meie idee ka esmaspäeval toimuvale lõppüritusele. Eks näis, kuidas seal läheb!
Olen Jumalale nii tänulik Ta armu eest! Minu meelest on Ta teinud ühe tõeliselt suure ja õhku ahmima paneva ime!
Asukoht: Leikude küla, Kadrina vald, Lääne Virumaa Aeg: tõenäoliselt 2003 aasta suvi
Alljärgnev lugu on 100% tõde ja juhtus minuga kui olin umbes 9-aastane (ma täpset vanust ei mäleta, aga sel ajal oli mu vend nii väike, kuskil 2-3aastane, et teda hoidis üks lapsehoidja; mina olen vennast 6,5 aastat vanem).
Kui Sa teksti lugeda ei viitsi, siis olen sama asja ka videosse rääkinud: http://www.tv7.ee/vod/player/?program=29210
Isa viis ema
alati Rakveresse tööle 15:30 aeg ning läks pärast seda ka ise tööle. Isa läks
emale kuskil 3-4 aeg hommikul järele, olles ise lõpetanud 00-01 vahel. Seega
oli meil õega, kes on minust 1,5 aastat noorem, küllalt aega, et õhtuti teha,
mida hing ihaldas. Meile meeldis käia mängimas 3-4 km kaugusel asuvas kohas,
kus oli suur aas, millel kasvasid kullerkupud, aasa ümbritsevas metsas
maikellukesed ning selle lähedal oli ka veekogu, mille põhjas betoonist/vms
materjalist paksud plaadid. Lähedal askeldasid koprad. Mäletan, et suvi oli
just alanud, sest maikellukesed õitsesid alati seal sel ajal, kui isal oli
sünnipäev ning
läksimegi sinna põhiliselt eesmärgiga isale lilli korjata. Andsin õe
kätte koduvõtmed, sest mul taskuid polnud. Temal oli aga pisike rinnatasku.
Korjasime seal lilli, pidasime maha väikse pikniku ja... Ühel hetkel avastas õde aga õudusega, et võtmed olid kadunud. Otsisime 2 km kauguselt üles tuttava
täiskasvanu, kes aitas meil kogu läbitud tee millimeeter haaval läbi otsida,
lisades et kui võtmed aasale kaotasime, siis on neid sealt leida üsna
lootusetu. Mida me aga pika otsimistöö tulemusel ei leidnud, olid võtmed.
Kutsusime veel mõned sõbradki otsima, kõik aga tulutult. Lapsed on aga tihti
muretud ja kuna me võtmeid ei leidnud (ilmselt panustasime rohkem selle peale, et isa vahetab lukud ära ja teeb uued võtmed), mängisime ja korjasime lilli rahulikult
edasi. Peagi aga hakkas pimedaks minema ja me läksime koju. Võtsime sahvri (sahver
asus majas sees) akna ees, muukisime lahti sahvri ukse, kust sai otse kööki.
Köögis oli lauatelefon ning sellelt tuli helistada isale. Isa, kuuldes, et
koduvõtmed on kadunud, sai väga vihaseks ja käskis meil viivitamatult võtmed
üles otsida. Sõitsime jalgratastega põllu äärde, jätsime rattad sinna ja kõmpisime
jala, et terve tee uuesti üle vaadata. Õues oli juba üsna pime ja kuna meil
olid seljas lühikeste varrukatega T-särgid ja lühikesed püksid, siis külm
hakkas ka. Tagasiteel olime õega väga õnnetud, sest teadsime, et õhtul
(õigemini öösel) on malakas ootamas. Istusime keset teed maha ja
otsustasime Jumalalt abi paluda. Meie palve oli midagi väga lihtsat, a’la
„Jumal, me oleme väiksed lapsed ja terve päev juba oma koduvõtmeid otsinud. Isegi täiskasvanud ei suutnud meie
koduvõtmeid üles leida, aga palun tule Sina meile appi ja palun aita, et me
malakat ei saaks.“ Tõusime püsti ja kõndisime kodu poole. Siis hakkas aga
midagi väga veidrat toimuma, mida sõnadesse panna on tõesti raske. Jumal
kõnetas mind (kui kristlased küsivad, kuidas Ta seda tegi, siis on seda väga
raske seletada, sest see oli hääl, mida ma kuulsin, aga mitte kõrvadega, aga
see tuli kuskilt mujalt ja see oli täis armastust ja kuninglikkust). Mäletan siiani
meie vestlust selgelt: (J*- Jumal; R* - mina)
J*: Regiina,
vaata taevasse.
*R: (vaatasin, olles ehmunud, et kes on see meeshääl, kes minuga räägib ja kust Ta mu nime teab).
J: Mida Sa seal
näed?
R: Taevas on
tähti täis. (Õues oli juba üsna pime. Kui me lõpuks koju jõudsime, oli kell
23:30 paiku).
J: Aga kas Sa
märkad seal midagi erilist?
R: Jah, ma
näen, et üks täht on palju eredam kui teised.
J: Aga kuhu
selle tähe valgus langeb?
Siis märkasin, et selle tähe valgus langes maapinnale. Jooksime õega selle poole ja seal meie võtmed olidki. Ma siiani mäletan, kuidas ma aeglaselt kummardusin nende võtmete poole, olles täiesti pahviks löödud sellest, et meie, kaks väikest tüdrukut, olime Jumala jaoks nii olulised, et ta otsustas meile nii erilisel viisil appi tulla. Me olime niiiiiiiiiiiiii õnnelikud ja kuna me olime kunagi raadiost kuulnud laulu „Mu Päästja elab“ ning teadsime selle refrääni, siis terve tee kuni ratasteni laulsime seda laulu. Ma arvan, et ma ei oleks uskunud, et see asi juhtus minuga päriselt, kui mul ei oleks olnud kaasas õde, kes oli selle sama sündmuse tunnistajaks. Sellest päevast peale otsustasin täielikult oma elu pühendada Jumalale. Kui puberteedi eas paljud inimesed loobuvad Jumalast, siis minu jaoks oli Jumal midagi nii hämmastavat ja reaalset, et Tema hülgamine näis mulle rumalus.
Jumal on päriselt olemas. Ma vb isegi ei usuks, kui ma poleks sellist asja oma elus kogenud. :)
Pulmadeni oli aega 1,5 kuud, kuid enne seda tuli veel kirjutada "Instrumentaalanalüüsi" eksam.Materjali oli kõvasti, kusjuures enne sai vastatud ka tunde ja tunde kordamisküsimusi. Mõnes mõttes on kordamisküsimuste vastamine kasulik - aitab materjali pingsamalt läbi töötada ja materjali kinnistada. Samas on see ikka hullult ajamahukas. Ma polegi ühekski eksamiks selliselt õppinud. Juba semestri alguses "lohutas" õppejõud, et pooled kukuvad selle eksami lihtsalt läbi. Sel juhul polnud minusugusel isegi lootust. Lootus sureb viimasena. Või siiski esimesena? Õppimist alustasin 5 päeva enne eksamit. Nagu ikka, paar-kolm päeva kulus mõne küsimuse õppimiseks 55st (iga vastus umbes 0,5-1 A4), kuid erilist edasiliikumist polnud näha. Viimased kaks päeva suutsin hämmastaval viisil õppida sellises tempos, nagu polnud seda kunagi varem suutnud. Olin haruldaselt produktiivne ning eksami hommikuks olid kõik küsimused enam vähem selged.
Oli tekkinud aga probleem - mu silmalaug oli hakanud suurest närvipingest tõmblema. Päevas 6-7 korda tõmbles mu silmalaug silmnähtavalt (vahel tunneme ainult meie mingit primaarset tõmblust, kuid kõrvalisik seda ei märka). Olin mures, sest pulmad olid tulemas, aga lohutasin end sellega, et tavaliselt läheb selline asi päeva-paariga mööda. I wish! Minuga seda ei juhtunud... Laug tõmbes nädala, kaks, kolm... Pulmad lähenesid. Pulmapäeva eelsel päeval mõtlesin oma südames, et sel päeval võiks see ju ometi ära lõppeda, sest kavatsesin kanda läätsesid, mis tavaliselt juba 6-tunnisest kandmisest põhjustab mu silmas sügelust jm toredat. Pulmapäeva hommikul kogesin ikkagi lao tõmblust. Pulmapäeva jooksul oli vist üks kord pildistamise ajal, kus laug tõmbles, kuid ülejäänud aeg oli täiesti rahulik.
Mure sellest, et see kahjustus oli kestnud juba rohkem 1,5 kuud, ajas kergelt hirmu nahka. Järjest enam avastasin oma mõtte keerdkäikudes ekslevat mõtte, et mul on tekkinud püsiv närvikahjustus, mille põhjustas instrumentaali eksam (ja see oli tõesti üks pingelisemaid eksamiperioode mu elus) ja pulmade korraldamisega seotud ärevus. Südamesse hakkas tungima lootusetus, et ma jäängi selliseks. Kuigi pulmadest oli selleks ajaks möödas 1,5 nädalat, ei tahtnud ma lasta enda seest röövida lootust, et mul on siiski võimalus terveks saada. Õhtul, olles osaduses Jumalaga, jagasin Talle oma südames olevat igatsust - terveneda täielikult ja olla tervete silmadega. Südamesse tuli üks mõte: iga kord, kui silmalaug uuesti tõmblema hakkab, käsi tal lõpetada tõmblemine Jeesuse nimel ja ära luba tal enam rohkem tõmmelda. Nii ma siis ka tegin - kuigi see at times tundus VÄGA imelik. Mõni nädal hiljem avastasin köögis Ardile süüa tehes, et mul pole mõnda aega laug tõmmelnud.Tegin kalendrisse risti 26. juuli kuupäevale, märkimaks üles kindla kuupäeva, kus mäletan end tükk aega terve olevat. Kõige ägedam selle asja juures on see, et järgmist risti (kus laug taas tõmbles) ei ole ma saanud kalendrisse siiani teha - olen täiesti terve!! Võib-olla vaevled ka Sina praegu mingi sarnase probleemiga: näiteks mingi haigusega, mille arvad kujunevat krooniliseks. Ära heida meelt ega lase röövida lootust oma südames! Kuuluta oma probleemsele kohale tervist ja KÄSI tal terveneda! Iga kord, kui Su hüppeliigeses käib läbi raks, trepist üles minnes teeb põlv valu, trenni tehes hakkab küünarliiges valutama või õppima asudes tunned pingeid kaelas, seljas vms või hakkavad üldse silmad/pea valutama - KUULUTA tervenemist. See võib tõesti alguses veidi imelikuna tunduda, aga see toimib! "Usus me mõistame, et maailmad on valmistatud Jumala sõna läbi, nii et nägematust on sündinud nähtav." Hb 11:3
Kell oli umbes 6 hommikul. Ärkasin imeliku kõhuvaluga ja jooksin vetsu. Mõtlesin, et huvitav, kas sõin midagi halba või...?! Äkitselt läks mu organism täiesti hulluks - keha temperatuur tõusis kiiresti ning langes seejärel, niimoodi 5 minutit järjest. Oleks see olnud siis ainuke asi - järsku hakkasid mu kõrvad vilisema nii kõvasti, et mõtlesin, et trummikiled lähevad katki. Mu peale tuli täiesti hull nõrkus, et tundsin end täiesti jõuetuna. Käpukil maas roomasin oma tuppa ja otsisin telefoni, et endale kiirabi kutsuda. Kuskil silmapiiril seda ei olnud ja käekottideni ei jaksanud minna. Mu silmad olid täiesti udused ja pilt lihtsalt keerles silme ees. Kui voodisse kuidagi sain, tundsin üle keha kirjeldamatut valu ja krampe. Nagu õudusfilmis. Korraks mõtlesin isegi, et kas niimoodi saabubki surm, aga selle viskasin kiiresti peast.
Lesisin valudes voodis ja ei osanud midagi teha kui palvetada keeltes.Valu oli nii talumatu, et tahtsin nutta, aga ei jaksanud. Vähkresin voodis ja püüdsin leida asendit, kus oleks mul vähem valus, aga ei leidnud sellist asendit. Ühel hetkel tuletas Püha Vaim meelde kirjakoha Ro.10:13, mis ütleb: "Sest igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse." Hakkasin nõrga häälega hüüdma: "Jeesus, Jeesus, Jeesus!" Jõudsin seda hüüda umbes 6-7x ja järgmisel hetkel ajas Ardi mind üles, sest kell oli 9.00.
Ma ei suuda ette kujutada, kuidas võib keegi nii tugevas valuseisundis lihtsalt lambist magama jääda. Kas ma minestasin? Võimalik. Samas ma tegin Jumala Sõna kohaselt ja see toimis. Jumal tuli mulle appi ja ma ei pidanud tunde valu tundma. Jumal säästis ja päästis mind sellest - lülitas mind kiiresti unerežiimi või lasi mul minestada.
Igal juhul julgustan Sind olukorras, kus Sa ei oska midagi ette võtta, palvetama ja hüüdma Jeesust appi. Ta tõesti kuuleb ja tuleb appi. Mõni ütleb, et ah, see oli juhus. Pffffff. Sel juhul on selliseid juhuseid mu elus olnud ikka liiga palju. Selle kohta on William Temple tabavalt öelnud: "When I pray, coincidences happen, and when I don't, they don't."
NB! See sündmus leidis aset 26. 07. 2012. Väljavõte päevikusissekandest "Minu lahe elu"
Kui ma ütlen Sulle praegu, et Sa võidad homme lotoga 1 000 000 eurot, siis KUI REAALNE see Sinu jaoks praegusel hetkel oleks? Mitte just eriti, ma arvan. Minu elus on olnud väga palju selliseid "one-in-a-million" situatsioone. Näiteks täna olin Hes-is tööl 11.00-19.00. Sinna tulid tuli sööma Heartbeat'i meeskond. Meie vestlus võis olla midagi sellist:
*N- nemad
**M - mina
N: Hello!
M: Hello!
N: One double cheeseburger without onion and mayonaise.
M: Ok. (sisestasin aparaati nende tellimuse ja avastasin, et neil olid kaelas "Heartbeat'i" meeskonna sissepääsusildid) Oh, you're from Heartbeat Festival? That's awesome! I'm gonna be there on Saturday night as Josh Mcdowell is sharing his lifestory. I'm reading his book and God has totally changed my heart through it.
N: Really? What book?
M: "The secret of loving"
N: Great catch! That's a good one. By the way: Josh is sitting right there. You wanna come over and talk to him?
M: Of course! I would love to come! I'll come if I have time!
Kuna mul oli üsna kiire ning kliente oli palju, siis Josh'i lauani ma ei jõudnudki, AGA... See sama mees, kellele ma burgeri müüsin, tõi mulle paberi Josh'ilt. Sinna oli kirjutatud: "Jo Regiina: You are special. Josh :)"
Ütle mulle - kui suur on tõenäosus, et inimene, kes Su elus hetkel väga aktiivset rolli mängib (nt on kirjutanud raamatu, mida Sa hetkel loed ja mis on TÄIELIKULT Su mõtteviisi, ja mis veelgi tähtsam - SÜDANT - muutnud), tuleb just sellesse Hesburgerisse (kuigi USA-kad käivad ju McDonals'is ja meie lähedal on mitu Hes-i), milles Sina töötad ja just sellel päeval, sööma.
Lugesin hommikul Piiblist Laul 121-e ja ma tõesti tunnen, et Jumal on mu Hoidja!
NB! See sündmus leidis aset 29. 07. 2012 ja on väljavõte päevikusissekandest "Minu lahe elu."
Uskumatu, kui kasulik võib olla üks kaart (map). Käisin täna Olevistes, et kindlustada endale koht eespingis. Miks Olevistes? Sest Josh McDowell rääkis seal vingest avastusest, mida ta tegi ning mille tulemusi saame me kõik avalikult näha ja lugeda juba 2013 aasta mais. Lootsin, et mul avaneb võimalus Josh'iga rääkida. Samas ma ei panustanud sellele- kõik tahavad ju temaga rääkida.
Kirikusse sisenedes märkasin ma Joshi helesiniseid raamatuid "Kaalukad tõendid." See maksis ainult 10 eurot ja kuigi mul oli see 10 eurot täitsa olemas, ma ei julgenud seda osta, sest see oli mu söögiraha terveks kuuks.
Olin kirikus istunud umbes 10 minutit, kui minu juurde tuli üks tuttav nägu, kellega ka natuke juttu puhusime. Pärast esimest koosolekut (Olevistes on 2 jumalateenistust e koosolekut, mina jõudsin esimese poole peale) trügisin tädide-onude vahelt kolmandasse ritta. Teadsin, et sealt näen Josh'i kindlasti. (Ma tean, et ma kõlan nagu mingi hullunud fänn, kes on võimeline kõike tegema, et oma iidolile kasvõi "tere!" öelda. Võin teile siiralt kinnitada, et oma südames ja ka oma loomuses ei ole ma SELLINE, kuulsatest inimestest on mul kalduvus suure kaarega eemale hoida. :D Joel Reinaru võib teile seda kinnitada. :D). Ma ei saanud kuidagi lahti mõttest, et seal koguduses on NII PALJU inimesi (Karmelis on ju umbes-täpselt 300, kellest iga pühapäev on kohal kuskil 70-80). Nii palju inimesi, keda varsti taevas näen!!
Vaheaeg kestis kuskil 20 minutit. Nägin Joel Reinaru, kes mind märgates suundus kohe minu juurde. Rääkisin talle Hesburgeris juhtunust. Selgus, et Joel oli USA-s olles tema juures ööbinud. Joel oli koos ühe naisega, kes oli ka Hes-is tol (26.07) päeval. Ta tundis mu ära ja tahtis minust ja Josh'ist pilti teha. Josh oli aga ametis autogrammide jagamisega- järjekord oli metsik. Naine trügis autogramminäljaste vahelt läbi ja läks Josh'i juurde. Josh'ile piisas, kui ta kuulis nime "Regiina." Ta hakkas kohe mind rahvahulgast otsima ja hüüdis: "Regiina, Regiina!" Ma ei mäleta meie vestlusest palju, aga ta oli heldinud, kui kuulis, mida Jumal oli teinud mu südamega tema raamatu kaudu.
Back to the story - see mees võttis kaamerale minu kirjeldusi lapsepõlvest, teismelise-east ja hirmust, millega ma üles kasvasin: see sõit koju. Ja need kojusõidud lasteaiast. Kahvlite, rätikute ja kruuside loopimised. Kallaletungid. Sellest kõigest hoolimata on mu isa mulle VÄGA KALLIS.
Olevistes esines ka üliäge bänd Papel Mache (lugege täpsemalt http://www.reverbnation.com/papelmache), kelle ühelt liikmelt sain kingituseks plaadi. Neile meeldis väga mu Piibel. :D Ka sellele mehele, kes mind intervjueeris. :D Kunagi tundsin piinlikkust oma Piibli pärast, sest see nägi nii kapsas välja. Nüüd olen ikka ja jälle nii tänulik Jumalale, et mu Piibel võib sellisel määral inimesi kõnetada ja panna neid mõistma, miks selle uurimine nii tähtis on. See ON NIII VÄÄRTUSLIK RAAMAT! Nii mahlane ja hea!
Ühesõnaga- mul oli metsikult tore päev..... :) Ma sain tagasi heita pilgu oma minevikku ja näha, et hoolimata oma valust ja hirmust läbiimbunud lapsepõlvest, võin ma täna "kiidelda," et Jumal on NII VÕIMSALT mu sellest kõigest terveks teinud. Võtnud need killud, mis minust järgi jäid pärast NEID aastaid ja teinud minust täiesti uue inimese. Uue südamega inimese. Jumala jaoks ei ole TÕEPOOLEST MITTE MISKI võimatu! Ma ei saa olla pime ja öelda, et Jumalat pole olemas. Sõbrad - 15 aasta jooksul tekitatud kahju ei ole võimalik ühe palvega eemaldada. Aga Jumal just seda tegi. See asjaolu tõestab minu jaoks Tema olemasolu. Vaielgu teadlased, palju nad tahavad. :D
Vana juut kasvatab üksinda poega. Tema ainsaks sissetuluallikas on põld, mida ta harib hobusega. Ühel päeval jookseb hobune aga metsa. Külarahvas selle peale: "No oled Sina ikka õnnetu inimene. Ainus sissetuluallikas ja see nüüd nii rumalal kombel läinud." Vana juut aga vastab: "Ega Sa kunagi ei tea, kas see oli nüüd hea või halb, et nii juhtus."
Mõni aeg hiljem jookseb hobune aga koju tagasi, kaasas terve kari metshobuseid. Külarahvas selle peale: "No küll Sul on ikka vedanud, saad kõik hobused kodustada ning nad raha teenima panna. Mõne saad isegi maha müüa, et siis rohkem maad osta ja tööliseid palgata. Nii jookseb kuld igast praost sisse!" Vana juut ütleb selle peale: "Kunagi ei tea, kas see oli nüüd hea või halb, et nii juhtus."
Hobustega talitledes kukub juudi poeg aga hobuse seljast maha ja murrab jalaluu. Külarahvas selle peale: "No oled Sina ikka õnnetu inimeseloom- ainus poeg ja see ka nüüd pikalt töövõimetu. Varem oli Sul ikka abikäsi olemas, oled ju vana mees, kõike ei jaksa. Aga et nüüd nii juhtus...." Vana juut vastab selle peale: "Ega Sa kunagi ei tea, kas see oli nüüd hea või halb."
Tuleb sõda. Külast mobiliseeritakse kõik noormehed sõjaväkke, kuid juudi poeg jääb ainsa noormehena külla murtud jala tõttu mobiliseerimata. Külaelanikud selle peale: "No küll Sul on ikka vedanud. Meie pojad viidi kõik minema, pole tööjõudu ega midagi. Sinu poeg saab aga mõne aja pärast terveks ja saab Sind jälle aidata. Meie pojad ei pruugigi elusana tagasi tulla." Vana juut vastab selle peale: "Ega Sa kunagi ei tea, kas see oli nüüd hea või halb."
Seda lugu võib lõpmatuseni jätkuda, kuid mulle õpetas see midagi väga olulist: Jumalal on KÕIK kontrolli all. Mis iganes ka ei juhtuks, millisena iganes olukorrad ka ei näi olevat - Jumal TEAB iga olukorra keskset ideed.
Ma tean- eriti teravad on meie jaoks olukorrad, kus kaalul on MEIE unistused. Nagu minu puhul hõbemedal. Meil on Jumala suhtes mingid ootused. Samas, nende ootuste keskel ei tohiks me unustada, et Jumalalt niivõrd ei huvita nii väga see, kas Sa saad palvele vastuse või mitte, pigem on Ta huvitatud Sinu südame muutumisest selle olukorra käigus. He's watching you! See küll kõlab karmilt, aga mina isiklikult näen selles teguviisis armastust, ülevoolavat armastusest. Milline isa annaks oma türtele/pojale KÕIK, mida ta hing ihaldab? Ilmselt hoolimatu isa.
Kui Sinu elus on praegu olukord, kus jääb mõistetamatuks, miks asjad ei läinud nii, nagu Sa oma südames ootasid, siis pea meeles, et see, et nii juhtus, on PARIM! Sa ei tea, millise üllatusega Jumal homme lagedale tuleb. Ta ei ole Jumal, kes lööb ühe ukse kinni, avamata teist ust. Ta ei ole selline Jumal. Ta armastab Sind. Ta hoolib Sinust. Tal on PARIM plaan Su jaoks. Ja just seetõttu pidigi praegu nii minema. Kui Jumal nii tegi, siis järelikult Tal on plaan. Plaan, mis on parem, kui Sa oskaksid ette kujutada. Kui Tema nii tegi, siis Ta kannab ka hoolt Su eest ja varustab parima varustusega! Ole valmis! Ole elevil!
„Igale asjale on määratud aeg. Aeg on igal tegevusel taeva
all.“ Koguja 3:1
Vana aasta möödudes tehakse ikka
kokkuvõtteid eelmisest aastast- nii ka mina. Vaadates tagasi eelmisele aastale,
võin olla väga rahul. Õigupoolest olen tõeliselt tänulik Jumalale iga aasta eest,
sest mul on alati väga palju kordaminekuid. Negatiivseid sündmusi oli sel aastal väga vähe ning neil KÕIGIL ERANDITULT oli õnnelik ja ilus lõpp.
JAANUAR 2012
Veetsin
jaanuari esimese nädala St Peterburis. Tegime Pluss/Nuotta/Võbor meeskonnaga
uut ajakirja ja lisaks lühifilmi. Minu roll oli kirjutada artikkel Uuest Generatsioonist ja kirjutada reisi protokoll „Eesti kirik“-sse (loe: http://www.eestikirik.ee/?p=13849). Lühifilmile
eelnes casting, mis, peab tunnistama, oli vägagi väljakutserikas. Avastasin, et
olen võimetu mängima kurba/masenduses/vihast inimest. See oli mulle tõesti
üllatav. Kuna mul tuli hästi välja vaid rõõmsa tegelase roll, saingi rolli,
mis kandis nime „tüdruk kirikust.“ Tänu Jumalale - üllataval kombel pakuti mulle ka dubleerimise võimalust, millest ka kinni haarasin.
Lühifilm "Ära põe!":
Jaanuari lõpuks sain ära anda oma uurimistöö, mis kõigi eelduste kohaselt pidi minema ka vabariiki. Kuna maakonnas sai mu uurimistöö hea koha, siis vabariiki ta ka läks.
VEEBRUAR, MÄRTS 2012
Veebruarist-märtsist pikalt ei räägikski: sai palju õpitud ja pingutatud maksimaalsete tulemuste eest.
APRILL 2012
Läksin läbi oma elu ilmselt kõige suuremast emotsionaalsest kriisist, kõige hullemaks osutus mu enda sünnipäevanädal. Tulin sellest õnneks välja väga kiiresti TÄNU JUMALALE. Algas keskkooli lõpueksamite sessioon.
MAI 2012
Maikuud iseloomustab masendus medali tõttu, mis jäi minu silmis vaid unistuseks. Seetõttu ka motivatsioon eksamite õppimiseks puudus. Minu jaoks polnud prioriteediks mitte head eksamipunktid, vaid medal- olgu selleks siis hõbe- või kuldmedal.
JUUNI 2012
Eksamite tegemine jätkus täie hooga. Kuskil eksamite vahel või juba lõpus tuli minu juurde mu klassijuhataja, kes teatas, et saatis mu nime presidendi vastuvõtule. Selgus, et olin lennu kõrgeimate õppetulemustega õpilane. Peagi sain kirja presidendilt (mõistagi, kuna tegemist on avaliku blogiga, eemaldasin perekonnanime ja aadressi):
Presidendi vastuvõtt toimus 20. juunil Kadrioru lossi Roosiaias ja see oli VINGE! Nüüd ma saan aru ka naljast "Kas Sa ikka käsi pesid enne?" Kuid päev enne presidendi vastuvõttu selgus teinegi huvitav aspekt - läksin koolikantseleisse allkirju andma ning märkasin, et minu nime taha kuskile boksi oli kirjutatud "lõpetas hõbemedaliga." Ma ei uskunud seda, sest see oli ikka väga segane boks. Arvasin, et ilmselt oli sellele leheküljele pandud kõik kooli parimad õpilased. Pool tundi hiljem oli õpetajate tänulaua üritus. Seal tuli minu juurde kristlasest ajalooõpetaja, kes ütles:
"Kuule, Regiina, Sulle võib vist õnne soovida. Superhästi ikka! Ja veel see hõbemedal ka...."
Katkestasin teda, ise suht kokutades- "Ooooooot-oot... Mis hõbemedal?" Võite ainult aimata, KUI metsik mu pulss sellel hetkel oli. Ajalooõpetaja: "Ooot, mis Sa ei teadnudki või?! Upssss... Äkki see pidi Sulle üllatus olema."
Ühesõnaga.... Sain teada päev enne presidendi vastuvõttu, et põhjus, miks mind sinna kutsuti, ei olnud mitte lihtsalt parimad õppetulemused, VAID medal. Väga vinge, ütlen ma selle peale ainult. See on tegelikult veel täitsa omaette tunnistus, mis Karmelis kuskil mingi klipina peaks ka täitsa olemas olema.
Juuni lõpus ootas mind ees suur muutus. Selgusid eksamitulemused ja ma otsustasin, kuhu edasi õppima minna. Liisk langes TTÜ - le ja õpin hetkel erialal, mille eestikeelne nimetus on "Rakenduskeemia ja biotehnoloogia," inglisekeelne nimetus "Applied Chemistry and Biotechnology." Sellega omakorda kaasnes Tallinnasse kolimine, sest... Tööd oli vaja leida: kandideerisin mitmesse kohta ning sain töökoha. Töötasin oktoobri lõpuni ning sellega teenisin kogu aasta üüriraha.
JUULI-AUGUST 2012
Möödus Ardi ühikas. Käisin tööl ja vabadel päevadel nautisin elu. Avanes võimalus käia sõpradega Kristuspäeval ja... kohtuda väga isiklikult Josh McDowellit. Kuna see on omaette suur lugu, siis heameelega räägiksin sellest eraldi postituses. Augustis broneeris Ardi mind kihluseks ehk me ei kihlunud, vaid Ardi kinkis mulle sõrmuse, mille tähendus oli "Broneeritud kuni kihluseni":
SEPTEMBER-OKTOOBER 2012
Kolm märksõna: kooli sisse elamine, kool, kontrolltööd! 2 kuu sisu ilusti ära kirjeldatud!
NOVEMBER 2012
Selle kuu märksõnaks ütleksin ma kõigepealt GLS-i (Global Leadership Summit), millel mul avanes tänu Agape Eestile ja Leevi Põldaru asjaajamisele minna esimest korda. Jumal rääkis mulle mitmeid ideid südamesse, mis praeguseks on põhjalikult muutnud mõningaid põhimõtteid, mis mul varem olid.
Tähtsamaiks sündmuseks kogu aasta jooksul oli siiski 24. november, kui mu KALLIS ARDI tegi mulle MAAILMA KÕIGE VINGEMA abieluettepaneku. Kui paljude jaoks on kihlus mälestus ühest päevast, siis minu jaoks on see mälestus kolmest eredast päevast.
24.11.2012: päev, mil Ardi ettepaneku tegi.
29.11.2012: päev, mil toimus kihluse õnnistamine. Sõime pastori, Ardi vanemate, minu vanematega koos ning pastor õnnistas kihlust ning rääkis asjadest, millele on teistel inimestel sissepääs keelatud. Eramaa. :D
9.12.2012: päev, mil meie kihlus ametlikult koguduses ja kogukonnas välja kuulutati. Emme tegi selle puhuks ka uhke tordi (paremal pildil).
DETSEMBER 2012
Detsembri täitis täielikult õppimine. Muidugi viis kihlus mõtted laiali, aga Jumal hoiab. Mäletan, kui asusin õppima rakenduskeemia ja biotehnoloogia õppekavale. Ütlesin Jumalale: "Jumal, kuna Sina oled mind siia pannud, siis aita mul vastu pidada ja õpitavast aru saada." Nii mõnigi on küsinud minult, et kas mul kahju ei ole, et ma arstiteaduskonda sisse ei saanud. Ametlik vastus sellele küsimusele on: JAH JA EI. Alguses oli mul väga kahju, KUID PRAEGU ei vahetaks ma seda mitte millegi vastu. Mõtlesin, et kui mõne aine peaksingi läbi kukkuma (orgaaniline keemia I andis 9 EAP-d, keemia alused 5 EAP-d; 14 EAP-d meie teaduskonnas maksab 280€, mida mul pole mitte kuskilt, ka hea tahtmise juures, võtta), siis järgmisel aastal lähen geenitehnoloogia õppekavale (millel on täpipealt samad ained, lisaks ainult botaanika kursus) ning kui eksamid tehtud, siis lasen ainepunktid üle kanda ja lähen vanale erialale tagasi. Ühesõnaga- ma tunnen, et see on parim ja huvitavaim asi, mida õppida ja olen väga rahul sellega, kus ma praegu olen. Minu jaoks on see parim paik!!
Jõulud olid samuti väga ilusad- sain oma perega tervelt viis päeva koos olla! (Tavaliselt satun ma koju 3 kuu jooksul kaks korda). Ardi veetis jõulud meie perega ja me vaatasime meie kihlusvideot! (Kirjutage mulle, kutsun teid heameelega külla seda vaatama!) Aastavahetus möödus seekord Käsmus Ardi perekonna ja nende sõprusperekondadega.
MIKS MUUTUSTE AASTA?
2012 on minu jaoks olnud tõepoolest suurte muutuste aasta:
Esimene suur muutus oli kindlasti Tallinnasse kolimine. Olen kogu oma elu elanud perekonnaga ja Tallinnas ei ole meie perel olnud tavaks käia. Klassiga olin seal paar korda käinud. Samas, perekonnas kasvades ei avanenud mul kunagi võimalust iseseisvalt hakkama saada. Söök oli alati valmis tehtud, raha mul ei olnud ka kunagi, vanemad maksid arved. Nüüd tuli mul kõike ise teha. See oli pea ees vette hüppamine. Läksin Tallinnasse, 40 eurot, mille kinkis mulle mu tädi ja onu lõpetamise puhul, taskus. 23€ sellest läks kohe kuukaardi jaoks, sest mina elasin Mustamäel, aga mu töökoht oli kesklinnas. 7 eurot läks Rakvere-Tallinn bussile, Mustamäele jõudsin talongidega. TÕSISELT- nii ajuvaba ju. 10 eurot kogu kuuks. But I survived!! (Tänu oma praegusele ühikakaaslasele, aga see on taas juba omette lugu). Pidin õppima, kus miski asub, mis minu jaoks ei olnud üldse lihtne.
Teine suur muutus oli haridustee kindla suuna määramine. Kõikide valikute hulgast valisin ma hoopis keemia. Tõsiselt- MITTE KEEGI ei lähe meie koolist keemiat õppima. Mäletan isegi, kuidas meie keemia õpetaja (kes muideks oli VÄGA HEA) pidevalt korrutas "Ah, seda me ei õpi, sest teist nagunii keemikuid ei saa!" Selles osas oli tal õigus- ega minagi arvanud, et minust keemik saab. :D Ma tahtsin mitu korda alla anda ja kooli pooleli jätta, sest seal oli osa töid, mida ma arvasin, et ma ei saa ikka mitte kunagi läbi. Mul on täiega hea meel, et Jumal oli ustav, alati mu kõrval ja ei lasknud mul alla anda.
Kolmandat suurt muutust saab kirjeldada vaid ühe sõnaga: "JAH!" Enamik inimesi elab selle nimel, et kindlustada endale hea töökoht, hiljem tuleb perekond. Kõigi eelduste kohaselt olen ma seotud Ardiga elu lõpuni. Ta on inimene, kellele pühendan ma kogu oma elu ja minu missioon on panna ta särama. Ta on inimene, kellega ma loon perekonna. Ma olin vallaline- nüüd aga kihlatud!! Ja varsti abielus! Vot see on alles muutus!
Pannes Jumala oma elus ESIKOHALE, võid Sa kogeda TÕELISELT vingelt kordaminevat aastat!
